Kas ja kuidas ja miks

Naljakas. Vaikselt hiilib ligi tõdemus, et pole mitte oluline, mida ma oma eluga peale hakata tahan (või olen hakanud), vaid see, kuidas ma selles elus elada tahan. Pealtnäha justnagu samatähenduslikud, aga sisult nagu siga ja kägu.

Praegu üritan lihtsalt kuidagi päevast päeva elada ja kuidagi suverütmist sügisesse tiksuda. Selleks on mul täiesti uus päevarežiim, mis näeb ette äratust enne kukke ja koitu (ok tegelikult mitte nii hullusti) – kell 6. Tööle laekun kella 7ks. Ja juba hiljemalt poole neljaks pärastlõunal peaks toimetused tehtud olema.

Selle foonil püüan rohkem asju teha iseendale. Rohkem mõelda, kas ja kuidas ma olen nende asjade keskel õnnelik, rahul, kas mul on piisavalt väljakutseid. Kas ma arenen, kasvan, õpin. See on kõige olulisem.
Ja see on taaskord üks kild ühes suures inspireerumisprotsessis. Ma tunnen, justnagu oleks mu silmad üle aastate jälle avanenud ja ma käin ringi ja muudkui leian enda jaoks uusi olulisi mõtteid, tõdesid ja inimesi. See on nii äraütlemata põnev!

Ma tahan veel rääkida oma suhtest ning teineteise taasleidmisest spordiga, aga kell on täna kuidagi palju saanud. Ja pealegi alustasin ma oma nädalat hirmus laisalt ja selllele otsest vettpidavat vabandust ei olegi, kui et lihtsalt laiskus oli peal. Peale selle, et suutsin end kell 6 maast lahti saada mul suuri saavutusi ette näidata polegi. Aga ju siis kaalus rõõm pakujalgsusest ülesaamisest kõik muu täna üles (endiselt – ei vabanda välja!).

A mis veel – otstsin täna üle saja aasta paberlehe ja oh imet, lugesin ka kaanest kaaneni läbi. Veel rohkem pani mind imestama see, et ma spordiosa essana läbi lugesin (okei, teatavate mööndustega, but still!). Mind pani veidi imestama taas, kuivõrd kriitiline ajakirjandus on. Ja kuivõrd… pooli võttev. Aga nagu me ühe suurkuju loengutes õppisime – see kõik on teooria ja ideaal, mida keegi praktikas ei tunnista. Aga kahju sellegipoolest, kuidas eksimusi kotitakse! Ma üldse ei arva, et peaks feilimist takka kiitma või poputama/lohutama, aga ühe vea kallal lõputult tümitada ja konkurenti ülistada on ka tobe.

Sellest jääb mulje, et ühiskonnal tõepoolest puudub võime andestada. On seda nähtud küll ja enamgi. Kedagi ei huvita põhjused. Kedagi ei huvita ka see, et miskit esmakordselt tehes ongi mõningane feil kerge tulema (ega hüüa tulles). Aga kas sellepärast peab jätma tegemata, kui puudub 100%-line veendumus, et asjaga hakkama saadakse? Kuigi ausõna, ei imestaks, kui keegi jätaks, sest häbi feilides on pärast sajakordne.

Ma olen ise ka ajakirjanikuna töötanud mõnda üürikest aega oma elust ja olen vandunud, et never again. Aga sellistel hetkedel tekib ikkagi tundmus, et tahaks paremini teha. Muidugi ma ilmselt idealiseerin ja ükski toimetus ei laseks mul teha nii nagu mina, va maailmapäästja, tahan. Aga unistada on ju ikka tore!

Huh, sain välja elatud, nüüd võib rahus magama minna.

Advertisements

Talk is cheap

Nonii-nonii. Puhkus on läbi ja argipäev hakkab nüüd vaikselt jälle paika loksuma. Niivõrd-kuivõrd. Mulle meeldib viimasel ajal hoopis see, et miskit uus, vabam rutiin on välja kujunemas. Kuna mõned töövälised tegevused sai vahepeal, raske ent õiglase südamega ära lõpetatud, siis on hingamisruumi kuidagi märksa rohkem. Mida on saatnud küll konstantne hirm, et agamismasiisnüüdteen. Mis nüüdseks küll natuke vaibuma hakkab ja tõepoolest mõtlen, et tšill. Vaatab, mis elu toob.

Päris loorberitele veel puhkama jäänud ei ole – SYMPOSIUM ikka tahab vaikselt korraldamist ja praeguseks oleme jõudnud täpselt niikaugele, et… halleluuja, kahe ja poole nädala pärast on pidu! Ma olen vaheldumisi paanikas ja tegutsemislainel. Aga ööpäevas on liiga vähe tunde  ma võiks end varem kui kella 9ks tööle vedada suuta. Sest kell üheksa tööle, vahele mõni majaväline koosolek/muud asjaajamised, kella 5ni veel tööd, kodu, olümpia (jah, see hullus tabas mind ka; jõudsin täna napilt Rasmus Mägi jooksu ajaks koju), õhtune jooks (üritan vaikset tagasi rajale saada), veel natuke tööd…

Nädalavahetus vist möödus esmakordselt selle kevad-suve jooksul Tartus paigalolles. Olid küll mitmed suurejoonelised plaanid, mille täiega ära sõnusin. Hakkasin juba viimase nädala jooksul rääkima, et mul on 3-4 valikut, aga raudselt ma tegelt ei tee mitte midagi. Nojah, peaaegu nii läkski. Aga oli seda ka vaja!

Ps, miskipärast vanasti sattusin siia kuidagi mitte just kõige parematel aegadel kirjutama, aga praegu tundub vastupidi olevat  – pärast edukat päeva, lootusrikkalt homsesse astudes tundub vaja olevat siia keksima tulla. Olgu siis nii, märk maas, oli hea päev!  Ja niipea kui ma olin selle lause lõpetanud sain halvad uudised üritusega seoses, mis selle tähe all tundub küll juba kergelt nagu üritus ehk luhtunud katse. Halleluuja! Aga närvi minna ei viitsi, alles sai puhkus läbi, närvis ei käinud.

Music makes you a better person

Naasesin äsja Intsikurmu muusikafestivalilt, mis minu jaoks taas ostutus millekski märksa enamaks kui pelgalt muusikafestival. Või lihtsalt festival. See pani mind mõtlema väga paljude asjade üle.

Näiteks selle üle, et igasugune ilu ja kunst on tõepoolest vaataja silmades. Ja kõigile meeldides ei meeldi tegelikult mitte kellelegi. Väga suure tõenäosusega on meeldimisobjekt sel puhul lihtsalt üks sotsiaalne norm, millega on hästi cool kaasas käia. Või mille mitteaktsepteerimisel on hirm rongist maha jääda.

Sellega seoses – ma olen alati uskunud, et asju võiks ja tulebki teistmoodi teha. Isemoodi. Omamoodi. Niiet minust oleks silmakirjalik näiteks Tommy Cashi mitte aktsepteerida või isegi et kritiseerida. Halvim mis ma öelda võiks oleks, et ta ei ole lihtsalt minu maitse. Aga! Aga tänasel päeval ma ei taha seda öelda. Ma jalutasin eile natukese vastumeelsusega ta laivile. Mul oli seljataga imeline kogemus I Wear* Experimentist, ma olin hirmus-hirmus väsinud ja kõige tipuks ma arvasin, et see tüüp on hull. Aga teate mis – tegelikult ei ole. See on lihtsalt tema kunst, tema karakter. See on lahe, see on teistsugune, see on stiilne. Kõik see, kes ta on ja mis ta enda ümber loonud on, on minu meelest väga lahe. See nõuab väga palju tööd ja ma ausaltöelda ei tahaks iseend tunda, kui ma julgeks hukka mõista kellegi loomingut. Muusika tõesti teeb paremaks inimeseks, onju!

Veidi festivalist endast rääkides arvan ma, et see päriselt ka on Eesti parim muusikafestival. Oli tore taasnäha-kuulda vanu lemmikuid: Marten Kuningas & Miljardid, NOEP, Reket, I Wear* Experiment, Argo Vals, aga ka kogeda esmakordselt Erki Pärnoja, Lexsoul Dancemachine’i, Mick Pedaja (niivõrd-kuivõrd, ma tegelikult avastasin ta juba millalgi veidi vähem kui 10 aastat tagasi ja ka esimene kontsertelamus jääb sellesse aega), Ingrid Lukase ja Tommy Cashi laiv-elamusi.

Vanadest lemmikutest – I Wear* Experimenti laiv puudutas mind küll sõna otseses mõttes oma bassiga iga keharakuni. Esimestest biitidest alates olin ma nii hooked, et ma ei tea, mis toimus. Ausõna. See oli midagi nii ilusat ja võimsat ja tegi mind niiii õnnelikuks, et ma siiani ei saa aru, mis täpselt toimus, kuidas see võimalik on. Veel vähem seda adekvaatselt kirjeldada, eksole. Aga maakeeli öeldes ma seisin-õõtsusin terve laivi aja, ihukarvad püsti, pisarad silmis ja süda… uhke ja õnnelik. Ma ei liialda, kui ütlen, et see oli üks mu elu parimaid kontsert-elamusi, kindasti top 3-s.

Mul käis nii palju mõtteid läbi peal. Ma olin nii uhke nende üle. Ja osalt ka enda. Ma olen vist tänaseks kokku kolm üritust korraldanud, kuhu neid esinema kutsunud olen. Ma ei liialda, kui ütlen, et iga kord olen pidanud oma kaaskorraldajatele peaaegu et augu pähe rääkida, et me just nemad kutsuks. See on iga kord alguses veidi raske olnud, aga ma kas olen hirmus hea veenja või nemad lihtsalt fenomenaalselt head muusikud-artistid-kunstnikud. Mitte kunagi-kordagi pole keegi neist pettuma pidanud ja boonusena olen iga korraga mõne teise üritusele tulnud sõbra ka nende fenomeniga “nakatanud”. Ja see, SEE paneb ka minu südame hõiskama. Ja SEE meenus mulle eile ka ja tegi mu veel sada ja viiskümmend korda õnnelikumaks. Niiet jällegi – muusika TEEB paremaks inimeseks. Ja ka õnnelikumaks.

Igatahes, see sündmus lõpetas mu kahenädalase puhkuse ja homme on aeg tööle naasta. Lähen ja mõtlen mis on need asjad, mida ma päriselt teha tahan. Ja mida veel jõuaks ja tahaks. Mul on tunne, et ma olen olnud üks arg jänespüks ja osa unistusi lihtsat “ma ei jõua, mul pole aega” taha peitnud, sest ma (veel) ei oska ega julge. Tegelikult. Nii on.

💜 #iwearexperiment #intsikurmu2016

A post shared by Triin Kand (@triinkd) on

Kiired kevadejutud

Uskumatu, et blogikirjutamise harjumust enam üldse ei ole. Et mittemiskit ei saa enam üles täheldatud. Ma ju unustan nii! Või ka mitte, kuna andsin endale lubaduse Instagrami päevas vähemalt ühe pildi panna. Alguses (ja vahepeal siiani) oli see raske, mõnest tööpäevast lihtsalt ei olnud midagi panna, eriti kui juhtus olema eriti sinine esmaspäev. Aga teisalt oli selle lubaduse mõte ka see, et ma leiaks igast päevast midagigi ilusat. Nojah, tuleb tunnistada, et vahel on see endiselt raske. Aga pole viga, peab ka selliseid mossitamispäevi endale lubama. Halbade emotsioonide allasurumine head nägu tehes on endiselt üks rumalamaid asju, onju.

Eelmises postituses (märtsi lõpus) kirjutasin, et kevad on kätte jõudnud. No ei jõudnud ta midagi. Alles praegu on mõnus kevade-vibe peale tulnud, kuigi kõigi teiste jaoks on vist suvi. Minu meelest nii soe veel pole ja tegelikult ongi tore – kevad on sügise kõrval mu lemmik aastaaeg. Just see õunapuude jms õidepuhkemise aeg, mille ma sel aastal kahjuks maha magasin Itaalias reisil olles. Reisijuttude kirjapanekumõte mind siia tegelikult tõigi. Ma kindlasti tahaks selle seikluse kirja panna, kasvõi sellepärast, et ma ise mäletaks hiljem. Sest see reis õpetas nii palju selle kõige kõrval, mida nägime ja kogesime. Ma tahaks nüüd uuesti minna, uute teadmiste ja kogemustega.
Aga natuke on ikka tunne, et tahan end selleks veel koguda.

Uute lugudeni!

Siit ja sealt

Asssa nugis! Mul seisab kalendermärkmikus tänase peal note, et kuule, kirjuta blogi. Novat, kirjutangi siis.

Kõik on tore. Kevad on kätte jõudnud, mitte küll, et ma seda nüüd nii väga oodanud oleks. Ükspäev kolleeg meenutas, et vahepeal oli õues -25 ja nii. Küsisin, et päriselt või, nii külm oligi? Paistab, et mul on hämmastav võime kõik halb unustada. Või noh, peaaegu kõik. Pulleritsu neljapäevahommikused mammutloengud on mul siiani sama suure hirmuga meeles. Või kas just hirmuga, aga vat neid juba kergeks ei mõtle. Raske, aga asjalik kogemus!

Igatahes on kevad salakaval ja üritab mind rajalt maha võtta. Kole kahtlane on see tervisevärk igatahes täna õhtul olnud, mistap ma terrrrrve pika õhtu telekast igasugu asju järgi vaadanud olen ja Youtube’ist paari lemmiku kanali videod ära vaadanud ja ongi öö käes. Ma olen viimasesel ajal üritanud seda rutiini-režiimi asja natuke sisse juurutada, sest noh, tegelikult jõuab nõnda palju rohkem ja ilmselt on tervis ka parem, kuigi mitte et sel muidu ka viga oleks – suutsin möödunud sügise seljatada ilma igasuguste haigusteta ja nüüd vist talve ka. Ma enam ei suuda isegi meenutada, millal mul tühipaljas nohu oli. Küllap vist eelmisetalvise haiguse ajal.

A eluke on tõesti tore. Kui vahepeal siin talvekaamoses ei viitsinud eriti midagi teha, siis on see päikesest ja soojusest või millest iganes, aga kuidagi eriti hästi klikib viimasel ajal plaanidega. Isegi nii, et ajast tuleb pikemas perspektiivis ikka korralikult puudu. Sestap ma täna otsustasin, et maikuus tuleb ühe nädala asemel kaks nädalat puhkust! Juhuu! Kuuendast kahekümne teise maini viskan kontsakingad riiulisse ja müttan mööda ilma ringi. Kõigepealt Tallinn ja üks von Krahli etendus, siis väljamaa (ma isegi ei saa veel 100% täpselt öelda, kas Hispaania või miski muu, selgub umbes nädalake enne reisi) ja siis natuke kodusaart.

Aprilli ootan juba ka. See on meil tööl tervisekuu ja hakkame usinasti võistlema liikumisminutite kogumises. Seega – märtsikuus viimased bussisõidud ja aprillis käin tööle-töölt koju jala.

Mis veel.. autokoolis hakkasin vahepeal käima, aga sellest räägin siis, kui jälle rohkem käinud olen. Hetkel panin selle korraks pausile – otsustasin natuke kiiremast tempost taastuda ja natuke rahulikumalt kulgeda. Ma arvan, et võin alles nüüd täna öelda, et olen uue töö ja elurütmiga harjunud ja kogu see triangel, mis seal detsembrikuust mu uute rollidega käis on nüüdseks väheke stabiilsemasse punkti jõudnud. Veebruari keskpaigast saati olid asjalood eriti pingelised. Selle tulemina sulgesid mõned uksed, aga tänu sellele jääb mulle võimalus avastada ja avada miljonit teist ust. Päriselt ka. Igas s*tas on päriselt ka terake head ja mõnikord lausa rohkemgi. Näiteks hiljaaegu otsustas mu elust üks inimeen välja astuda, kes mõned kuud tagasi siia küll ka üsna ootamatult sattus. Aga ma olen talle väga siiralt tänulik, et ta mind sel keerulisel ja pingelisel ajal toetas.

Kurja. Nii paljust oleks kirjutada, nii palju on juhtunud, aga kell on sada ja jaksu pole. Homne hommik on see päev, mil ma lõpuks ometi varem tööle lähen, sest kolleeg lubas mind hommikul värske kohviga tööl tervitada. Millised inimesed. : )

 

 

Eneseta eneses

Ma pean-pean-pean sundima end kirjutama. Eesti keeles kirjutama. Ma ei oska enam muidu varsti. Ma oskan (veel) eesti keeles rääkida hästi, aga kirjutades kipuvad mõtted uitama inglise keelde. Mis on halb, aga samas ka paratamatu natuke, sest lõviosa pärast veedan ikkagi tööl tööasjadega. Aga eks ma töötan enda kallal, et asi pöördumatult hulluks ei läheks.

Mis on tegelikult kummaline, sest ma olen viimasel päris palju asju kirjutanud eesti keeles, aga need on pelgalt mõttekatked. Mingid väikesed killud kusagilt suurest tervikust.

Ma ei ole ammu midagi kirjutanud ega loonud tegelikult, nii seitse-kaheksa aastat kindlasti. Või natuke vähem. Kunagi kirjutasin igasugu luuletusi ja muid pikemaid-lühemaid… asju. Siis tuli Tartu ja siis tulid PR-tegemised ja -tekstid peale ja mingil hetkel tundsin, et mkm, enam lihtsalt ei tule. Väga palju ratsionaalsust on neil aastatel mu ümber olnud. Ma küll uskusin ikka, et kõik saab alguse kusagilt seestpoolt, aga lõppude lõpuks – loomingulisusega oli sel vähe pistmist. Kõik liikus pigem sinna suunas, et kes kellest kõvem PR-mootor on.

Aga nüüd mul on tunne, et ma olen liikumas kuhugi vana-mina suunas tagasi. Ma olen viimasel ajal üldse palju tundnud pidepunkte seoses mineviku, näiteks lapsepõlvega. Ma olen jälle hakanud uskuma, et need unistused nendest aegadest on päris. Päris mina.

Ma usun, et väikestest asjadest saavad suured. Olen end selles osas rohkem suunama hakanud. Et ma ei alahindaks väikeste asjade võlu ja tähtsust. Kasvõi siis nendesamade mõtete kirjapanekut. Iial-iialgi ei või teada, kus võib vaja minna või millal asjakohane jälle tundub. Näiteks lugesin just üle mõned fraasid, mis viimase umbes kuu aja jooksul kirja on saanud. Päris keerulised ja intensiivsed ajad on olnud ja neisse mõttekatketesse on see hästi peidetud.

Ja lõppude lõpuks on iga kogemus õppetund. Lihtsalt praegused õppetunnid on natuke keerulisemad ja natuke rohkem vaevanõudvamad. Sest – kes meist siis võitjana sündinud oleks? Mõnele on lihtsalt natuke  parem stardipositsioon antud.