Öine random chat

Crap. Kui on üks harjumus, mille kaotamisest mul on kahju, siis on see blogimine for sure. Scrollisin mööda blogi ja viimasel aastal jäi kirjutamine õige harvaks – eelmise aasta sissekanded võib vast ühe käe sõrmedel kokku lugeda. The thing is, ma mõtlesin, et oleks ju põnev teada, mida ma tegin või mida ma asjadest arvasin eelmine aasta täpselt samal ajal. The truth is – ma ei mäleta. Ja mul ei ole sellest ka ühtki jälge. Heaküll, Instagram on, aga tänu sellele mäletan ma hetki, inimesi ja healjuhul mida ma siis tundsin, aga seda, mida mõtlesin, ei mäleta. Aga see on mu jaoks oluline. On alati olnud. Niiet nüüdsest alates panen kogu oma vaba aja (või vähemalt osa sellest, okei) selle alla, et taastada oma blogimisharjumus. Ja kirjutamisoskus.

Nagu ikka selleks ajaks, kui ma kirjutamislainele saan, on öö. Südaöö, natuke läbi. Õnneks kuna mul on puhkus / tööl ma ei käi, võin seda endale lubada. Kuigi tegelikult olen juba ärkamisest saati tahtnud selle pühapäevase püha lebo päeva kuidagi kiirelt mööda saata. Lihtsalt selleks, et asjad jälle liikuma hakkaks. Mulle pole kunagi pühapäevad meeldinud. Vahepeal, kui oma tööga rahuolematu olin, õppisin nädalavahetusi hindama ja sealjuures iseäranis pühapäevi armastama, ent ka kartma.

Mul nimelt on säärane kummaline hirm asjade otsa lõppemise ees. Mu klaas on vist kogu aeg pooltühi ja ma kiirustan seda alati täitma. Selle asemel et lihtsalt nautida – enamasti on ju nii, et need on lihtsalt asjad. Asjad, mida saab kergesti asendada. Ja ka hetked, mis tulevad ikka ja jälle uuesti. Igale hommikule järgneb (millalgi) õhtu, igale töönädalale nädalavahetus. Nii see mu elus oli. Nagu Aamen kirikus. Ma elasi nagu väike tubli hamster rattas.

Seda seepärast, et ma ei olnud juba ammu uskunud asjadesse, mida ma tegelikult elus saavutada võiks. Ei julgenud enam unistada. Uskusin, et elu võibki kulgeda nii – nõnda rahulikult nagu ta siis oli. Miks, ei tea.

Olgugi et mul pole veel täit selgust, mis minust edasi saab. Aga mul on vähemasti see tunne, et I could do absolutely anything. Ja et mu ümber on nii head inimesed. Ma ei ole end oma väikeses elus nii õnnelikuna tundnud kui praegu. Vanaks saada on ikka kuradi lahe!

Maistest asjadest, veel kolmapäevani saan Saareidülli siin nautida. Püüan võimalikult palju kirjutada, kuna pole kindel, kas enam inspiratsioon siit äraminnes peale tuleb. Miskipärast on nii, et Saaremaa on minu jaoks kõige inspireerivam keskkond. Vanemad kurdavad, et siin on nii vaikne ja igav – just see, mis mulle siinse puhul meeldib. Niimoodi rahulikult olles ja mõtiskledes tulevad mul alati kõige paremad ideed. Ja kuna praegu pole miskit üliolulist vaja teha ning millegi pärast muretseda (khmkhm, eriti), saan tegeleda asjadega, mis kauaks-kauaks soiku jäänud. Näiteks see siin.

Igatahes tundub, et kirjutamiseks on mul endiselt kõige viljakam aeg kell öö – kas nii see jääbki olema? Kui jah, siis on oodata korralikku ööpäevarežiimi peapealepöördumist. Nagu esimene nädal, kui mul puhkus algas – esimesel päris vabal päeval, kui Tallinnast tagasi olin jõudnud, suutsin alles kell neli hommikul magama minna. Ja sealt edasi umbes samamoodi ja nii nädal aega jutti. Mitte midagi tehes. No regrets.

Aga lõppu üks lubadus – blogida vähemalt kord nädalas. Deal.

Advertisements

A thousand years

Tuli peale selline kummaline tunne, et peaks midagi kirjutama. Nii palju on toimunud. Justkui oleks vaja, et see etapp kuidagi meeles püsiks. Iga hea, iga halb.

Ma ei ole kunagi sellesse New Year, New Me asjasse väga uskunud. Kuigi, jah, uus aasta on alati hea põhjus uute asjadega alustamiseks, elule uue hingamise andmiseks jne. Mäletan, olen korduvalt siia kirjutanud aastakokkuvõtetesse, et “vaatamata raskele aasta algusele oli päris hea aasta”. Nojah. Südatalved on mu jaoks viimastel aastatel tõesti rasked olnud. Aga sel aastal on teisiti. See aasta on alanud nii hirmus hästi, et hästi ei suuda isegi uskuda. Hirm & segadus käivad ka lainetena peal, ent püüan tegutseda, et mitte nende küüsi langeda ja head blokeerida. Aga miks hirm & segadus?

Lähen ajas natuke tagasi. Kevad 2017. Karjäärialased muudatused: astusin sammu, millega olin ammu flirtinud – läksin tööl kliendipoolelt raamatupidamisse. Teadsin, et pean selle sammu ükshetk astuma. Nägema elu teiselpool ning ka selleks, et kui kunagi tahan F-st ära tulla. Tagantjärele mõeldes – ma ju teadsin, et see juhtub, aga iialgi ei oleks uskunud, et nii.

Suvi 2017. Tõusud & mõõnad. Ühest küljest olin aru saanud, et see töö pole mulle, teisalt vahetasin natuke valdkonda ja olin jälle rahul. Aga töö ei sujunud sellegipoolest. Kõik kiskus üha rohkem kiiva, tiimis vahetusid inimesed ja pingeid oli palju.

Sügis 2017. Pinged, suur šokk, SD. Mind ei ole never ever niimoodi alandatud. Ma ei ole iialgi tundnud end nii tühisena. Oli hetki, mil mul oli tunne, et sealt edasi ei lähegi mitte midagi. Ma teadsin, mida tegema pean, ent ei julgenud. Veel.

SD 2017. Ühel hetkel küsiti mult, kas tean kedagi, kes natuke tahaks aidata SD PR asjadega. Küsisin, kui palju. Ja pakkusin ennast. Best. otsus. ever. Without SD I’d be lost. Raske on sõnadesse panna, kui äge kogemus see oli. Kui palju see mu elus muutis. Või oleks õigem öelda – kõik? SD andis mulle tagasi eneseusu, et võin oma unistuste poole püüelda, kui mul vaid julgust on.

Kõigele heale järgnes veel üks suur šokk, millel ma enam kuhugi areneda ei lasknud – viimane tõuge, et lahkumisavaldus esitada. Best feeling ever. Ehkki teadmatust oli rohkem kui midagi muud, olin rahul. Kuid teadsin, et ükski asi ei saa juhtuda, kui ma vanast lahti ei lase. Olin õigupoolest juba õige mitu aega ju muutusi otsinud, ent päevatöö kõrvalt ei olnud aega. Liiatigi siis SD+põhitöö kõrvalt, mil päris reaalselt argipäevadel ei olnud mitte ühtki vaba tundi päevas peale uneaja (tegelikult oli, kui selle aja suurte süümekatega võtsin).

Kui ma poleks vanast lahti lasknud, küllap oleks ma ikka veel hamster samas vanas rattas. Ühte jalga lonkamas. Või isegi mõlemat. Ent ma võtsin selle hulljulguse ning aasta viimasel tööpäeval oli minu viimane tööpäev F-s.

Aastavahetuse veetsin Tallinnas armsate sõpradega, kellest enamik ongi sinna viimaste aastate jooksul kolinud. Kui nüüd veel S läheb poole ja A Maltale, mis ma siis veel pihta hakkan, ei tea. Aga mida ma üldse praegu tean.

Igatahes, tänasel päeval on mul mõned mõtted ja projektid, millega tegelen. Otsin endiselt veel kindlusallikat, mis üüri ja muud asjad maksaks, aga väga paanikas veel pole. Ma olen ikka uskunud, et liiga pingsalt  ei ole vaja otsida, siis ei leia mitte midagi. Kehtib iga eluvaldkonna puhul. Küll universum mängib kõik nii välja nagu peab. Ma teen tööd, näen vaeva, tegutsen, suhtlen, aga lõplik valik peab jääma universumile, kes õiged asjad läbi õigete juhuste minuni toob.

Nii ma siis ootan ja kulgen. Hetkel puhkan ja taastan jõuvarusid Saaremaal. Möödunud nädalal asjatasin mõned päevad Tallinnas ja uuel nädalal lähme Silluga Stocki kruiisile. Veebruaris sõidan Maltale puhkama.

Unistused täitugu!

New rules

Ma ei ole ammu nii tiege olnud kui täna pärast järjekordset sõidutundi, pärast mida ma tegelikult oleksin pidanud paremini sõita oskama. Aga päris oskangi! Mul on selline naljakas tunne, et ma hoopis sõidan iga korraga üha kehvemini ja mida rohkem aega essast sõidutunnist möödub, seda kehvemini ma sõidan. Päriselt ka! Ok, võibolla on see liialdus. Aga kui, siis ainult natuke!
Lahkusin sõidutunnist mõttega kuidas ma lähen koju, mismoodi ja millal ma järgmise sõidutunni tühistan ja enam kunagi näole ei anna. Korraks mõtlesin, et aga pagan, ma olen nii palju maksnud juba!!! Aga isegi see mõte ei morjendanud eriti. Lihtsalt ei taha ja oska ja ei saagiii oskama. Siis meenus, et isegi mu emal on load. Ja preili lasteaiakaaslasel (ok, selle mõte peale tuli mu ema küll kunagi, et vaata, isegi K-sugusel hajameelsel on load).

Aga miks mul siis nii paganama raske peab olema? Kurtsin sõpradele ja igaühel olid omad lood kuidas neil KA oli raske, aga sellele vaatamata näe, load käes. Nüüd ma vist siis jõudsingi jälle järeldusele, et – cliché alert – kellel poleks raske. Igaüks peab oma õppima oma raskustest üle saama. Issand jumal halasta, ma ei oska seda kuidagi teisiti öelda, et see ei kõlaks nagu tsitaat 12. klassi lõpukirjandist.

Aga ma ju tegelikult tean, et pärast iga mõõna tuleb tõus ja teinekord täiesti ootamatult hea tõus. Tööl ju just oli samamoodi – just siis, kui ma olin valmis alla andma ja kõigest loobuma (ühel õhtul patja nuttes), võtsid asjad megacooli pöörde.

 

Vaikust murdes

Viimasel ajal on pilk olnud suunatud minu enda sisse. Olen lõpuks jõudnud pea kõige suhtes arusaamale, et peaasi et ma ise rahul olen, suva mis need teised arvavad. Jah, ma olen terve elu nii mõelnud ja mõtlevad paljud teisedki. Jah, ka aru saanud, paljud teised ju saavad ka. Sest nii on ju õige. Aga ma ei mäleta, et ma oleks seda nii päriselt ka tundnud. Kõige suhtes, mida ma teen, küsin endalt: kas see teeb m i n d õnnelikuks? Päriselt ka?

Muidugi, jah, teatud olukordades on targem ka teiste tunnetega arvestada ja enda soovid kuupeale saata. Päris vastutustundetult ma ka endal käituda ei luba, kuigi nii mõnegi asja suhtes olen lähiringilt nõu saanud, et teatud tingimustel on kõik ok. Aga ka minul on vist mingid omad põhimõtted, üle mille ma ei astu, tehku see mulle kuitahes palju meelehärmi. Nii lihtsalt on.

See kõik on muutnud mind umbes 7560 korda emotsionaalsemaks – elan kõike palju raskemalt üle ja võtan paljusid asju, millest varem suutsin mööda vaadata, südamesse. Aga õnneks ainult hetkeks. Mõistus saab ikkagi aru, et pole vaja emotsioneeruda. Noh, näiteks oli mul eile tööl üks deadline, mille jaoks ma olin kõigepealt mitu kuud põdenud, siis mitu nädalat kurtnud ja siis lõpuks mitu päeva ja ööd tööd teinud. Ja siis selgus, et ah, lükkame selle asja nädalakese edasi, pole kiiret. Hurrraaaa! Muidugi ma sain suhteliselt kohe aru, et nii ongi mõistlik. Ja seda siia kirjutades saan veel rohkem aru, et  ma ise olin laisk lohe, et kohe sellega ei tegelenud ehk kolm kuud tagasi.

Muidugi, jah, mul oli sadaviiskend muud asja teha, sest ma ju vahetasin ametiposti aprilli alguses. Aprill oli ka tervisekuu, mis tähendab, et toimetamist oli küll ja enamgi veel. Korraldasi nii üritusi kui ka tegin teoks hullumeelse mõtte kõiki üritusi ettevõtte intranetis nii sõnas kui pildis kajastada. Esialgne plaan oli kord nädalas, ent reaalsus kujunes nii, et seadsin endale eesmärgiks sama päeva õhtuks või järgmise hommikuks lugu üles saada. Kuu lõpus läks sellega veidi lappama, aga kokkuvõtteks võib öelda, et mission accomplished! Great success! Ma olen väga rahul.

Aga ma ei tea, kas need on mingid vabandused üldse. Ma ei tea, kui palju ma peaksin jaksama ja kas ma võin mingeid vabandusi tuua. Ma ei tea, kas ma olen enda suhtes õiglane. Aga seda ei oska öelda kahjuks mitte keegi peale minu enda. Õnneks või kahjuks. Muidugi, ega neid targutajaid ja samas ka asjaliku nõu andjaid ikka leidub, aga minu asi on enda jaoks kusagilt vahepealt tõde leida.

Vahepeal mulle tundub, et ma teen liiga vähe. Siis jälle et liiga palju. Aga ma ei lase endal murduda, ükskõik mis hinna eest. Sest suuremas perspektiivis on kõik väga lahe. Ja varsti on puhkus. Tulevik tundub ka helge, vähemasti mõtteid selleks on palju. Tagantjärgi on tööasjadele väga kift vaadata – niinii palju on muutunud ja toimunud ja nii palju olen saanud võimalusi arenguks, mis mind täiesti uute huvideni on viinud. Vot nii!

Teisipäevased uitmõtted

Ma ei ole täpselt nii kaua bloginud, et ma ise juba jõudsin arvata hakata, et ma vist ei blogi enam kunagi. Tõstke käsi, kes sama arvas.

Kell on täpselt nii palju, et oleks viimane aeg voodi suunas vaatama hakata, sest viimaste hommikute tendents on olnud rämeda sissemagamise suunas. Täna ärkasin ma täpselt nii hilja, et parajalt kiireid liigutusi hommikul teha tuli. Ma küll ei pea punkt kellapealt tööl olema, aga kui sa ikka oled endale lubanud, et nüüd hakkad tubliks, siis on natuke piinlik ikka küll. Vähemalt iseenda ees. I. küll lohutas, et pole hullu, aga see ei leevendanud sissemagamisest tingitud frustratsiooni. Ja seda, et ma ei suutnud isegi meenutada, kuidas ja miks ma oma viis äratust kinni panna suutsin. Ja miks ma ei teinud eile tänaseks smuutit.

Sestap on homsed eesmärgid a) ei maga sisse; b) ärkan vara; c) lähen jalgsi tööle. Natuke pikema perspektiivi eesmärgiks on ka d) jään ellu. Hästi palju jalgsi käima olen ma hakanud viimasel ajal täpselt sellepärast, et on aprill. Ja see tähendab seda, et meil on tööl tervisekuu. Sel aastal olen kaasatud ka korraldustiimi ja lisaks ühe ürituse korraldamisele vastutan kogu festivali (jah, me nimetasime selle festivaliks, jah, ma saan jälle festivali korraldada!!!!) kommunikatsiooni eest. See eeldab mult.. palju tööd, hurraa. Täna hommikul jõudsin juba iseenda organiseerimatuse peale närvi minna, et mul korraliku kommunikatsiooniplaanigi valmis pole ja mismoodi  ma teen seda ja mismoodi teist. Oeh. Õnneks paanika vaibus ja esimene ürituski sai tehtud ning kajastatud ettevõtte siseveebi. Nendega on üldse nii, et mu plaan esialgu oligi, et ah, kord nädalas, nädala lõpus kokkuvõtted, aga hetkel tundub, et suudan anda endast siiski parima ehk juba samal päeval miskit valmis saada. Eks näis, kuidas edasi läheb.

Selle kõige kõrvalt alustasin ma eilesest tööl uues tiimis ja olen nüüd raamatupidaja ja see ei ole nali ja see on kuradi põnev. Humanitaarist raamatupidaja – kui naljakalt see kõab, palun öelge? Ma ei tea enam ise ka, misasja mu süda ja mõistus korraga tahavad, aga sellega on hästi keerulised lood praegu, millel pikemalt peatuda ei taha isegi juba seepärast, et ma ei taha sellele ise mõelda.

Tore on mõelda, et kevad on vaikselt käes, varsti on suvi, elu on lill – kõik on ilusti jälle rööpasse jooksnud ja tulevik tundub helge. Viimasel ajal on nii palju ahhetama panevaid asju juhtununud. Mul on vaikselt tõesti tunne, et see karma-usk on tõesti päris. Ehk tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks. Ja seda nii inimeste kui mitte-inimeste kui asjade-olukordade puhul. Käitu nii, nagu sa sooviks, et sinu suhtes käitutaks. Ja nii edasi ja nii tagasi. Ja kui karma on plussis, siis on kõik ülejäänud asjad ka hästi. Ja nii lihtne see ongi!

Päris lõppu üks lugulaul Dillonilt, keda mul sel reedel laivis näha õnnestub. Wait, what?! Is this a real life?
Sel aastal on üleüldse tunne, et paljud muusikaunistused täituvad – suvel Kasabian, sügisel Fink. :’)

 

Naiivne töömesilane

Naiivitar minus arvas, et aasta lõpp ei saa kindlasti ülemäära kiire olema, sest mis ma siis nüüd rohkem teen kui eelnevatel aastatel. Ühtki üritust ju ei korralda, ühtki aasta kokkuvõtet kusagil tegema ei pea otseselt. Ometigi miskipärast on tööd uksest ja aknast muudkui tulema hakanud ning otsa ega äärt sel näha pole. Asjad on nii pööraseks kiskunud, et ma kardan, et mõnda detsembriks antud lubadust tuleb vist murda. Mu enda jaoks tähendab see muidugi kuidagi nagu natuke allaandmist, aga kui ma nüüd vaatan oma graafikule selgelt ja ausalt otsa, siis noh. Ka minu päevas on ainult 24 tundi ja viimasel ajal olen ma sellest kasutanud pea kõike (miinus 5-6 unetundi).

Tegelikult meeldib mulle mõelda, et ma kasutan endale antud päevi üpris mõistlikult. Eile oli mul näiteks puhkuse viimane päev ja kui mul oli plaanis korraks sõbranna kassi toitmas, korraks tööl koosolekul ja õhtul natuke kaugemal poes kui tavaliselt käia ning pärast seda vee jalad seinal kodus istuda, siis tegelikult jõudsin ma nende asjadega ühele poole alles kaunis õhtupoolikuks.

Täna oli juba aeg tööle naasta ja viga, mida ma püüan mitte enam teha – esimese tööpäeva õhtuks trenn panna. Vaatamata ülemuse sünnipäevalauas veedetud mõnusale tunnikesele olin ma kella neljaks juba nii sooda, et saatsin ühte kirja vist kolme erinevasse valesse kohta. Tiimikaaslane hakkas juba kella kolmest saati mind koju kupatama, aga trenni pärast tuli kella viieni pingutada. Ise hiljem mõtlesin, et tarkpea, oleks ju võinud kassi juures Ropkas lõunal ära käia, mul neid ületunde ju jagub. Homme püüangi asjad nii ajastada, et ma ei peaks kella üheksa õhtul veel pärast tiimiüritust Ropkasse rändama.

Pärast trenni koju loivates leidsin linnast Minioni. Heade mõtete linn Tartu : )

15327646_10210284528767105_616198989_n

Naiivitar minus mõtles veel, et kuidagi vähe jõulupidusid on sel aastal, aga tuleb tunnistada, et – jumal tänatud, et neid rohkem pole. Pärast selliseid tööpäevi ei viitsi ma küll kusagil ilus olla. Eks elu näitab, kas ma plaanitutelegi jõuan, kui asjad mu ühes töövaldkonnas kardetud kombel lappama lähevad.

Aga pea püsti ja ikka edasi!

Ilus & valus 2016

2016 on olnud rääkimise ja asjade väljaütlemise aasta, kui nüüd nii robustselt öelda. Ma olen hakanud palju rohkem inimestele ütlema seda, mida ma mõtlen. Näiteks sellest, mida nad teevad. Okei, kriitikat mulle endiselt ei meeldi inimestele väljendada, kuigi ka selle vajadust on tulnud ettte. Aga eelkõige häid asju. Sest – kunagi ei tea, millal on võib liiga hilja. Ühel hetkel kas pole enam neid või mind ennast. Kunagi, mitte kunagi ei tea, milline hetk võib jääda viimaseks.

2016 on olnud õpetlik. Kahjuks tihtipeale üsna valusalt. Aga õnneks ka natuke vähem valusalt. See aasta on viinud kokku mind inimestega, kes on õpetanud mind olema veel rohkem ja veel sügavamalt aus. Ja mitte ainult sellest küljest, et ma ütleks, mida tegelikult, päriselt mõtlen, vaid just selles samas mõttes, millest eelnevas lõigus kirjutasin. Ma olen hakanud veel rohkem tundma, et ma väga tahan inimestele öelda, kui nad on ilusad ja head olnud. Veel enam et ma tean, et neile meeldib seda kuulda.

2016 on õpetanud uuesti elama. Kõike. Uuuesti nullist. Sellega seoses vaatasin ma just oma bloginime – preili hunt kriimsilm – ja jõudsin järeldusele, et see ajajärk on möödas. Ilmselt on see ühe viisaastaku lõpp. Üleminekuperiood. Uue algus.

Veel mõned kuud tagasi veidi kurvastasin selle üle, et mul töö kõrvalt enam mingeid muid projekte pole, a ju siis järelikult oli tööl igav. Nüüd on töö osas nii palju muutunud, et ma isegi ei suuda mõelda sellele, et ma õhtul pärast tööpäeva midagi muud asjalikku tegema peaks. Kunagi, võibolla, aga hetkel mitte. Ma olen endale nii palju põnevaid tööülesandeid luua suutnud… ja veel rohkem õnnelik olen ma selle üle, et need on nii hästi vastu võetud. Suurem osa ajast on elu ja töö seal üks suur harmoonia. Nii inspireerivad, toetavad ja ausad inimesed. Mõni ime siis, et ma hirmus rahul olen.

Võibolla on tööl asjad hästi just sellepärast, et ma olen õppinud seal rahulikumalt võtma. Vahest olen ma aru saanud, et stress ja pinge edasi ei vii ja oma tervist mina karjääriredelil hõljumiseks rikkuda ei soovi. Iga asi tuleb omal ajal või natuke hiljem. Üldjoontes ma eriti ei muretse asjade pärast. On hetki, kus ma tunnen, et seisan paigal ja äkki isegi loobun oma unistusest? Aga millest ma tegelikult, päriselt unistanud üldse olen? Mul oli paar kuud tagasi võimalus teha teoks üks ammune tööalane unistus, ent õnneks sain ma aru, et see ei ole mu unistus enam täna, siin ja praegu.

2016 on toonud mu ellu uusi põnevaid inimesi ja hoidnud vanu häid. Keda lähemal, keda kaugemal. Aga kõige selle üle olen ma hirmus õnnelik.

2016 tõi palju eneseuksu. Üha rohkem olen ma suutnud iseendale antud lubadusi pidada, üha rohkem end ületada. Seda kõike ilmselt täpselt seepärast, millest ma alustasin ja millega ma ka selle postituse lõpetan.

2016 tõi palju ilusaid hetki, sündmuseid, üritusi. Palju, palju, palju ilusaid hetki. Reise. Itaalia, suvised järvetripid, Riia…

Aga ilmselt jääb 2016 teine pool siiski meelde kui senise elu kõige raskem aeg. Kahjuks.