Kuidas ma töötan

Olen juba pikemat aega tahtnud kirjutada sellest, kuidas ma töötan, mis mind inspireerib, motiveerib ja käima tõmbab. Ja lihtsalt asjadest, mis mu praeguse freelancerina tegutsemise juures olulised ära märkida tunduvad. Kuigi noh, tegelikult, need asjad & harjumused pole kõik 100% mu uuest töörütmist, vaid päris palju asju ka eelmistest töövormidest.

Ps, posituse vorm on natuke retakas, aga miskipärast ei taha WP minuga ses osas  koostööd teha täna.

Aga nii töötan mina:

  1. Muusika. Hea muusika on parim inspiratsioon ja motivatsiooniallikas, mis tekitab minus mingi sõnuseletamatult mõnusa tunde, mille pealt (uuesti) tööle asuda. Vahel kui viitsimist ja väljas väga külm pole käib selle juurde ka üks mõnus jalutuskäik. See on just mingi kindel tunne või vaib, mitte tingimata isegi mingid konkreetsed ideed. Ilmselt see tunne/vaib viib nende ideedeni ka, aga see kindel tunne on minuga käinud väga pikalt kaasas. Eriti seostub see Saaremaal elatud ajaga, mil kuulasin väga palju muusikat ja unistasin igast asjadest. Aga see töötab täna täpselt samamoodi. Ja see tunne käivitab!
  2. Tähtajad. Ma vajan neid, et produktiivsus säilitada. Tähtajad, mis on kellegi teise poolt seatud või kellegi teisega kokku lepitud. Mitte et mul enesedistsipliini üldse ei oleks, aga noh, vahel tundub, et ega ikka ei ole küll. Lihtsalt asjad, millel ei ole tähtaega ja mis ei ole meeldivate asjade topis, lihtsalt lükkuvad kuhugi kaugemasse tulevikku ja isegi piinlik ei ole (ok vahel natuke on, kui keegi lõpuks küsib, et noh, kaugel oled siis. A oma viga, et mingit tähtaega/ajaraami kokku ei leppinud, onju. You always get what you ask for).
  3. Segajad/müratekitajad. Ma ei saa töötada vaikuses. Või noh, tegelikult saan küll, aga olen märganud, et kuidagi hoopis produktiivsem olen ma siis, kui miskit kõrval segab (kui see just keegi pole, kes konstantselt lobiseks, aga hehee, tavaliselt olen ma see ise; või ema Türgi seebikaid ei vaatab). Samas kohvikusse töötama minek mind väga palju ses suhtes ei aita – ma olen seal ikkagi üksi ja võin samahästi molutada ja kohvi juua ja süüa jne, väga palju ma üksi tehtud ei saa. Teine asi on see, kui ma nt lähen sõbranna tööle ja tema kõrval teen tööd (tšau, Egeli!), siis tekib ka mõnus vaib ja saab päris palju tehtud. Niiet Sillu, ma juba ootan meie kohvikutööpäevi!
  4. Töötamine randoomsetest kohtadest. Näiteks buss, otse-voodist-diivanile jne. Ma lihtsalt pean end kuidagi käima tõmbama – bussi jõudes kohe arvuti avama, otse voodist diivanile tööd tegema minnes, sest muidu ma lihtsalt võin jääda liiga kauaks molutama. See on hästi halb harjumus. Niiet tuleb end lihtsalt ruttu-ruttu töölainele saada – siis on kindel, et terve päev tuleb asjalik.
  5. Produktiivsus. Mu produktiivsus ja tööpäeva pikkus varieeruvad lihtsalt hämmastaval kombel – mul on kas 12-15-tunnised tööpäevad või päevad, mil ma vaevu teen midagi, nokin ainult hädavajalikumaid asju. Mul ei ole enam eriti täiesti vabu päevi üldse, aga vahel ma lihtsalt alateadlikult võtan natuke rahulikumalt, kui miski otseselt ei põle ja keegi mingite asjadega väga ei pushi. Ja vahel isegi siis, kui tegelikult peaks midagi tegema, aga tähtaeg ei ole veel päris käes.Aga siis on need megapikad tööpäevad, kus ma alustan vara või veidi hiljem ja töötan päris õhtu-öötundideni välja. Isegi pause teen siis ainult söömiseks ja vahel isegi söögi(tegemise) kõrvalt teen miskit. Need on need päevad, kus hasart on lihtsalt liiga suur, et lõpetada (ja töökuhi ka muidugi).
  6. Vajalikud töövahendid. Noh, peamiselt läheb mul küll tööks vaja ainult arvutit, telefoni, märkmikku-pastakat (okei, tintekat tegelt, ma pole pastakaid enam aastaid kasutanud, va F-s vahepeal, aga enamasti vedasin ikka enda tintekaid kaasa), aeg-ajalt ka diktofon. Aga ma olen ses suhtes snoob, et milline see märkmik olema peab (spiraaliga on mugav) või milliseid tekstitöötlusprogramme ma kasutan. Ma näiteks ei saa kirjutada otse Google Docsi, kuigi lõviosa tekstijagamist käib ikkagi läbi selle tiimide ja klientidega.Ja ma vihkan Office 365 veebiversiooni. F-s kasutasime seda ja see on nii kohutavalt ebamugav ja kahtlane. Google Docs ses suhtes ftw. Aga Office’ist rääkides mul oli täna adult life max level hetk – ma OSTSIN endale ametliku versiooni. Uskumatu! Aga pärast 453535 luhtunud katset seda piraatida (viimase katsega tõmbasin endale hoopis viiruse, mis arvutit üle kuumendas) otsustasin, et nüüd aitab. Päris mõnus on pärast kuuajast pausi (really? Tundub nagu terve igavik kui halbu kirjutamisäppe kasutasin) taas Wordis kirjutamise lainel olla. Lihtsad asjad, aga kuna kirjutamine on lõviosa minu tööst, siis miks mitte see endale maksimaalselt mugavaks teha.

    (Omg, ma avastasin Wordist ’focus’ funktsiooni ja see on lihtsalt mega!

  1. Rutiin. Hetkel mul mittemingisugust rutiini ei ole. Kõlab nagu dream, eks. Kahjuks päris roosamannavahukas see pole. Tuleb tunnistada, et mingisugust rutiini ma isegi igatsen, kuna ma olen ikkagi vähk ja vajan kindlustunnet. Minu jaoks see friiläänseri elu on juba niigi suur kivi alt väljaronimine ja mugavustsoonist väljatulek. Aga igatsen enamasti ikkagi sellepärast, et asjad tehtud saaks – õigel ajal ja hästi. Eks suuresti oleneb vanast heast prioritiseerimisest ka palju – vaja lihtsalt analüüsida mis on oluline ja mis natuke vähem (sest ebaoluliste asjadega ma ei tegele).
  2. Koostöö õigete inimestega. Elu on liiga lühike, et seda raisata inimeste peale, kellega klappi ja ühiseid arusaamu pole. Sest niiiiii sõnuseletamatult mõnus on töötada inimestega, kellega maailma asjadest ühtemoodi või sarnaselt aru saad, ühes rütmis mõtled. Mis puudutab näiteks tekstide kirjutamis ja toimetamist, siis ongi täpselt nii, et üks kirjutab lause alguse ja teine lõpetab selle. See sünergia, mis sellest tekib on juba iseenesest fenomen. Mis siis veel sündivast tööst rääkida, eksole.
  3. Toggl. Aja track Meil on kahetised suhted. Ühest küljest mulle üldse ei meeldi oma aega trackida, aga teisalt saan aru, et vabakutselisena on see paratamatu ja aitab asju planeerida/organiseerida. Teisalt, jah, annab hea ülevaate oma ajakasutusest. Mul on praegu mõned projektid, millel ma teadlikult ei ole aega Togglis käima pannud (samas veitsa on kahju, et seda ülevaadet nüüd pole), sest esiteks – pole vaja. Ja kui pole vaja, siis ma pigem ei kasuta, et end mitte närvi ajada. See reaalselt paneb mulle sellise pinge peale, et ma pean võimalikult lühikese ajaga võimalikult produktiivne olema. Või mitte prokkima, mis iseenesest on ju tore, sest ühele asjale keskendumine on igati tervitatav.
  1. Lahedad projektid. Ja lõpetuseks – lihtsalt lahedad projektid. Asjad, mis lähevad mulle korda. Palgatöölt ära tulles lubasin endale, et teen edaspidi ainult neid asju, mis mulle päriselt meeldivad ja mis korda lähevad. Aega läks, aga tundub, et saan seda nüüd öelda. Ma väga-väga loodan, et see nii jätkub ja liigub ainult lahedamate asjade suunas.

 

Lõppu veel megagalerii sellest, kuidas ma töötan. Kui ma ükspäev tegin nalja, et mu telefonis on suuremaltjaolt reisi- ja kassipildid, siis tegelikult lõviosa piltidest on sellest, kuidas ja kus ma töötan. :’D Mis teha, mu kiiks. Aga jube hea kiiks, sest jube palju mälestusi ja häid asju meenus. Niisiis.

IMG_2614
sTARTUp Day vol 1. Päev enne.

IMG_2622
sTARTUp Day vol 2. Nii valmis festivalipäeva PR action plan

IMG_2249
sTARTUp Day vol 3. Kui on reede, aga välja minna ei jõua

IMG_3813
Pärast F-st äratulekut igatsesin kangesti kahte monitori

IMG_3814

IMG_1015Vahel tuleb võidelda segavate faktoritega nagu näiteks nii…

IMG_4195
…ja nii

IMG_1129
Püüan järgida

IMG_1236
London. Püüdsin leida skaibimiitinguks kohta. Korraks isegi õnnestus

IMG_1692
Kohviku(te)tööpäev Riias

IMG_1854
Kõige tüüpilisem tööpäev

IMG_1868
Produktiivne bussikontor

IMG_1891
Eilne vanemate söögitoa kontor. Ema lõi meeleolu

 

Advertisements

Kes ei unista, sellel ei joppa

Keegi tarkpea oli mu üht väga vana blogipostitust täna lugenud. Lugesin siis ise ka huvi pärast uuesti läbi (sest blogi on mu mälu ja aegadest, millest ma pole kirjutada viitsinud, olen ma enda peale väga kuri). Mulle üldse meeldib aeg-ajalt vanu asju üle lugeda. Just paar päeva tagasi sattus näppu märkmik, kuhu eelmisel sügisel, kui tööl keerulised ajad olid, paar rida selle kohta kirjutasin. Just selle mõttega, et ma ei unustaks neid asju kunagi ära. Need on küll 90% negatiivsed, aga ma tahan neid mäletada. Tahan mäletada, kuidas ma end kunagi enam tunda ei taha ja et ma saaks aru nüüd ja edaspidi, kuidas mul vedanud on.

Üks kirjatükk oli kirjutatud siis, kui mul see jamps üldse algas – vahetud emotsioonid, hirmud, kahtlused, kõhklused. Teine siis, kui ma endale lubasin, et midagi peab muutuma. Unistused. Kirjutasin selle kirja formaadis ühele kallile inimesele, keda kahjuks siin meiega enam pole. Lubasin talle, et nüüd hakkavad asjad muutuma. Meenutasin, kuidas tema minusse uskus. Tahtsin, et ta saaks minu üle uhkust tunda.

Igatahes, kopeerin siia ühe lõigu:

Aga üldiselt: järjekindlus viib sihile või kuidas see nüüd oligi? My ass! Unista, unusta, loobu.. ja head asjad jõuavad iseenesest sinuni. Siis, kui kõige vähem oodata oskad. Elutarkus, noh! Minuga on viimasel ajal jälle juhtuma hakanud. Et noh, be careful what you wish for.

Et noh, couldn’t agree more, või mis. Mu elus juhtub siiamaani selliseid asju, ja on alati juhtunud. Ma lihtsalt suvaliselt unistan mingist asjast, et ah, võiks nii ja naa olla. Aga väga tõsiselt ei võta ja teadlikult ses suunas midagi ei tee. Sest need asjad tihtipeale tunduvad nii ulmelised, et ei julge täitumisest unistadagi. Muidugi ma usun, et kõik on võimalik ja enamik asju elus on kättevõtmise asi. Kõik asjad lihtsalt ei pruugi kohe juhtuda ja nõuavad väga palju tööd. Et noh, ma siin aasta alguses vingusin, et tööd ei ole ja mis nüüd saab. Et tahaks vabakutseline olla, aga kust ma tööd saan ja nii. Noh, need asjad ei ole mul veel täitsa paigas ja ma ei tea, kas elu nii jääb ka, sest eks selle “ihhhii ja ahhhaa, elu on nii tore” kõrval on mul ka omad hirmus ja kahtlused.

Jaaa nüüd läks mõte täiega lappama. See on juba omaette teema ja ma olen seda eelnevalt ka põgusalt puudutanud. Ma kirjutan kõigest kunagi pikemalt ka, aga praegu pole ma selleks veel valmis. Kõik on alles nii alguses. Muidugi aeg-ajalt dokumenteerin, kuhu suunas asjad arenevad, et ise kõike mäletaks ja hoomaks. Ja võibolla on veel kellelgi põnev lugeda (ma tõttöelda ei teagi, kui palju teid siia lugema on jäänud, võib julgelt kommentaariumis märku anda. Või mujale kirjutada-joonistada. Mitte et tegelikult suurt vahet oleks, kirjutan ma ju ikka ja alati iseendale). Ja tegelikult avasin ma WP hoopis teise posituse mõttega (kuigi selle kirjutamine võib olla nagunii pikem protsess ((ei, kahjuks mitte reisipostitus, selleks on rohkem aega vaja, aga mul pole aimugi, kust seda juurde saada. Või oot, keegi kuskil intervjuus ütles, et reisida tuleb targalt ja selle arvelt päeva tunde juurde saada. Mul oli veits naljakas küll Londonisse minnes – kell 6:15 alustasin lendu ja kuskil pärast 7 olin kohal. Tagasitulles see-eest rändasin 6:50-st 12:30sse. Rets))).

Aaaga tagasi teema juurde tulles, siis need asjad, millest ma unistanud olen, kipuvad tihti täituma. Kuidagi täiesti sürrilt ja iseensest. Vahel on need juhtunud nt mõnede inimestega, kes mulle kuskil sots.meedias või mõnel muul platvormil silma on jäänud oma tegemistega ja olen mõelnud, et oh, lahe! Ja mõne aja pärast satume nt koostööd tegema mõne projekti raames (võin öelda, et nii on sel aastal juba kaks korda juhtunud).

Ühesõnaga – päris tihti mul lihtsalt joppab ja mu meelest ei ole see teps mitte häbiasi. Ma muidugi teen tööd ja näen vaeva (enda meelest muidugi peaaegu mitte kunagi piisavalt, mind pea kogu aeg viimasel ajal närib miski, et miks ma ei ole max tubli ja töökas ja raiskan nii palju aega), aga mul ikka on elus päris palju jopanud ka. Vahel muidugi läheb kõik päris pekki ka, aga ma just ükspäev mõtlesin, et midagi päris kardinaalselt pekki ei olegi läinud – alati olen mingi lahenduse leidnud. Mu supervõime vist ongi megakiirelt asjadele mingid lahendused leida ja üha enam püüan ka mitte muretseda asjade pärast, mille parandamiseks ma ise mitte midagi teha ei saa. Püüan ka nende pärast mitte närvi minna.

Hah, no näiteks – eile veits enne kodust väljumist ja Saaremaa bussile kiirustamist tõmbasin endal vannitoas segistil kraani küljest nii, et vesi jäi jooksma ja mul ei jäänud muud üle kui see ärakukkunud jublakas kus kurat visata, vesi kinni keerata ja jalga lasta. Ilgelt närvi ajas, sest miks just nüüd?? Mul tuleb esmaspäeval emps koos minuga Tartusse ja kuidas me nõnda siis elame. Aga mis sest ikka – kirjutasin oma ülitoredale korteriomanikule ja asi saab vist üsna kiirelt lahenduse. Aga KUI närvi see hetkeks ajas. Aga püüdsin endale siis selgeks teha, et kle tšill – sa ei saa ju selle heaks mitte midagi rohkem teha kui oodata. See ei ole maailma lõpp. Mind ajavad tihti tujust ära mingid ülinõmedad asjad, aga õnneks saan suht kiirelt üle ka.

—-

Siia lõppu üks lugu, mis mind viimasel ajal mega-entertaininud on (ei, te ei kujuta ette kui palju aega ma kulutasin, et see video siia saada. Kes oleks teadnud, et piisab täiesti tavalise YT lingi siia peistimisest. Herz, WP võlur, jep : )

 

Teel

See aasta on olnud üks suur teelolek. Öeldakse ju vist, et milline on aasta esimene päev, selliseks kujubeb terve ülejäänud aasta. Minu aasta esimene päev algas ühe korraliku lebotamise ja hommikusöögiga voodis ja spontaanse tripiga Rakverre. Pole vist eriti paha. Kui keegi kusagil kirjutas, et 20% sellest aastast on juba möödas, siis selle järgi võiks öelda, et päris hästi on läinud.

Võtsin sel aastal, eksole, eesmärgiks iga kuu vähemalt ühe tripi teha. Tõttöelda ma arvasin, et see feilib juba märtsiks. Märtsikuuks ei olnud vähimatki plaani ja tundus väga lamp ka kuhugi minna. Tööd ju peab tegema ja vaeva nägema. Parimal juhul nägin end Sillule Poola külla minemas, a seegi tundus veidi liiga lamp idee. Sellegipoolest õnnestus mul märtsis üheks pikaks nädalavahetuseks Londonis käia. Vaid loetud nädalad pärast Maltalt naasmist.

Üks endine kolleeg küsis eile, et kus siis reisiblogid on – tõepoolest, tahaks ise ka teada! Ma pole päris kindel, miks ma pole suutnud end kokku võtta ja midagi kirjutada. Omal ajal Itaaliareisist vist jäigi kirjutamata. Häbi, häda ja viletsus. Aga kui nüüd millalgi aega saan – teen ära! Mul olid tegelikult blogimajandusega suuuuured plaanid – lausa nii suured, et tahtsin seda täitsa uuele levelile viia, isegi üks intekas sai selle jaoks tehtud. Aga paraku aeg on see, mida praegu enda jaoks enam ei ole.

Soovisin tegelikult enda asjad esikohale seada ja kirjasulge ikka teravana hoida. Ikka selleks, et veel ja veel paremaks saada selles, mis mulle nüüd leiva lauale toob. Noh, samas, enne veel ei toonud ja hetkeks arvasin, et ma äkki peangi kuhugi lihtsalt tööle minema. Tagasi E-R orjusesse, tööle, mis mulle tegelikult ei meeldi. Okei, mul tegelikult ei ole E-R 9-17 vastu eriti midagi, aga ma siiani pole veel sattunud tegema tööd, mis selles formaadis end ära õigustaks ja mulle sära silmi tooks.

Hetkel tegutsen vabakutselisena, aga muidugi ei välista, et ikkagi lähiajal kuhugi statsionaarsemalt tööle lähen ja ühele asjale pühendun. Aga mitte veel – praegu on projekte käsil rohkem kui ära teha jõuaks ja muidugi on vaja juurde ka võtta. Kus viga näed laita, seal tule ja aita – kehtib eriti ju sõprade puhul, onju. Sestap aitan preili-soon-to-be-proua Herzil tema Mesi Tare veebi natuke korrastada. Sellistele asjadele lihtsalt ei saa ei öelda. Isegi kui tööd ja tegemised kasvavad vahepeal üle pea.

Aga siis tulebki optimeerida ja aega veel paremini planeerima õppida. Kuigi see tuleb mul juba praegu suht hästi välja (vähemalt viimane), siis noh, alati saab paremini. Vabakutselise elus on paraku kas liiga palju molutamist või liiga palju tööd – vahepealset varianti ei ole. On päevi, kus ma ei tee pool päeva mitte midagi ja siis hilisõhtutundideni vihun kirjutada või mõelda või planeerida. Aga asja pluss õnneks ongi see, et saan teha tööd enam vähem siis kui tahan. Mingid tähtajad klientidelt ja bossidelt muidugi on, aga suuremas plaanis saan iseenda boss ikkagi ise olla ja see on mõnus!

Preili Hunt Kriimsilm is back in action!

Stockholm x Tartu

Halleluuja. Eluvaim hakkab vaikselt sisse tulema ja mingi kindel päevarütm tekkima. Vaatamata sellele naudin ikka veel vabadust ja ootamatusi. Vabadust teha asju, mis meeldivad. Vabadus teha neid täpselt siis, kui tahan. Naudin täiega, sest iialgi ei tea, kaua see veel nii kestab.

Täpselt nädal on eelmisest sissekandest möödas. Nädal, mis on samas möödunud kiiresti, aga hirmus sündmusterohkelt ja -rikkalt. Vahepeal jõudsin päris korralikult paanikasse sattuda ja endale tähtaegu seada, et ikka veel rohkem end närvi ajada. “Mis must saab, kuhu ma  tööle lähen, kas ma üldse lähen, kes mind tahab, mida ma üldse teha oskan???” jne. Asjatu paanika.

Kolmapäeval sõitsin Tallinnasse ja õhtul alustasime Silluga oma Stockholmi-tripi. Ma polnud Stockis iidamast-aadamast aegadest saati käinud, niiet oli täitsa tore vaheldus. Aga Riiale jääb ikka alla. Kuigi noh, ega selle 7 tunniga suurt teha jõudnudki. Kiirelt viskasime pilgu peale vahtkonna vahetusele, käisime kaasaegse kunsti muuseumis, mis oli päris sürr kogemus. Ja veitsa mõtlemapanev. Kuigi noh, eks sel soorollide teemal ole viimasel ajal palju jauratud ja ausalt öelda ei näe ma enam isegi reaalset probleemi. Mida rohkem mingil teemal jaurata, seda rohkem pseudoprobleeme sinna tekib.

Pärast muuseumi jäi veel aega kiirelt süüa ja kohvi otsida. Reegel meil ütles, et mäkki ja Starbucksi ei lähe. Aga burksi järgi isutas, niisiis võtsime missiooniks otsida üles Stocki parim burksikoht. Valituks osutus Phil’s Burger – päris hea, ei kurda üldse. Kohviga läksin veidi alt – hommikusele Espresso House’ile jäi  kuulus Wayne’s küll alla. A Espresso House on küll koht, kuhu kindlasti tagasi minna tahan ja soovitada julgen.

Ja siis oligi aeg sealmaal, et tuli end tagasi laeva manageerida. Rampväsinuna. Niiet pärast muusikaviktoriini muud ei jaksanudki teha kui How I Met Your Motheri vaadata ja tuttu minna. Noh, nagu vanainimesed ikka.

Reedel veel mõned kohtumised Tallinnas (uskumatu kui kiiresti seal aeg lendab!) ja tagagi armsasse Tartusse. Kui eelmine kord siia tulles oli veitsa halb tunne ja arvasin, et kõik vanad asjad jäävad siin kummitama ja väga on tarvis ära kolida, siis seekord oli täitsa mõnus tulla. Minu armas väike tore rahulik Tartu.

Nii ma siis siin tiksunud olen. Esmaspäevast saati olen end Hub’i tööle vedanud, et natuke asjalikum olla (kodus diivanil ma seda ju ometi pole). Võtsin terve möödunud nädalavahetuse luuserdamiseks. Ise reedel siia sõites lubasin, et kohe laupäeval hakkan tööle, suva see nädalavahetus, ma just olin kolm päeva nagunii puhkuselainel, asi see nüüd siis asjalikuks hakata. A ei õnnestunud. Ikka luuserdasin ja lubasin endale, et õhtul hakkan tubliks. Ei hakanud. Ei hakanud ka pühapäeval. Siis lubasin, et homme hakkan tubliks, no ausõna. Lükkasin asju muudkui edasi ja ei uskunud enam ise ka, et iialgi üldse midagi tehtud sain.

Aga esmaspäeval ma päriselt ka hakkasin tubliks. Sain ühe projektiga nii hea hoo sisse ja nii palju asju tehtud. Järgmised päevad küll enam nii produktiivsed pole olnud, aga mul on tunne, et ma olen vist eneseusu tagasi saanud. Vist. Enam vähem. Natuke. Mingi mõnus tšill rahu on peale tulnud ja suudan jälle eesmärke seada ja nende poole liikuda. Olgu need siis kuitahes väikesed. Ma vähemasti tean, mida tegema pean. Enam vähem. Vist.

Motivatsiooniks muidugi on ka tulev Malta reis. Vaid 21 päeva minna! See tähendab ka seda, et enne veebruari lõppu ma päris tööle ei lähe. Ilmselt. Aga mine sa tea, mis elu toob.

Aga. Nüüd julgen jälle öelda, et töölt äratulek on olnud mu elu üks parimaid otsuseid. Soovitan kõigile, kes tunnevad end hamstritena (vales) rattas. Kel vähegi võimalik ja julgust enda vastu aus olla ja julgeid samme astuda. Suurim takistus endale oled sa ise. Jne.

Öine random chat

Crap. Kui on üks harjumus, mille kaotamisest mul on kahju, siis on see blogimine for sure. Scrollisin mööda blogi ja viimasel aastal jäi kirjutamine õige harvaks – eelmise aasta sissekanded võib vast ühe käe sõrmedel kokku lugeda. The thing is, ma mõtlesin, et oleks ju põnev teada, mida ma tegin või mida ma asjadest arvasin eelmine aasta täpselt samal ajal. The truth is – ma ei mäleta. Ja mul ei ole sellest ka ühtki jälge. Heaküll, Instagram on, aga tänu sellele mäletan ma hetki, inimesi ja healjuhul mida ma siis tundsin, aga seda, mida mõtlesin, ei mäleta. Aga see on mu jaoks oluline. On alati olnud. Niiet nüüdsest alates panen kogu oma vaba aja (või vähemalt osa sellest, okei) selle alla, et taastada oma blogimisharjumus. Ja kirjutamisoskus.

Nagu ikka selleks ajaks, kui ma kirjutamislainele saan, on öö. Südaöö, natuke läbi. Õnneks kuna mul on puhkus / tööl ma ei käi, võin seda endale lubada. Kuigi tegelikult olen juba ärkamisest saati tahtnud selle pühapäevase püha lebo päeva kuidagi kiirelt mööda saata. Lihtsalt selleks, et asjad jälle liikuma hakkaks. Mulle pole kunagi pühapäevad meeldinud. Vahepeal, kui oma tööga rahuolematu olin, õppisin nädalavahetusi hindama ja sealjuures iseäranis pühapäevi armastama, ent ka kartma.

Mul nimelt on säärane kummaline hirm asjade otsa lõppemise ees. Mu klaas on vist kogu aeg pooltühi ja ma kiirustan seda alati täitma. Selle asemel et lihtsalt nautida – enamasti on ju nii, et need on lihtsalt asjad. Asjad, mida saab kergesti asendada. Ja ka hetked, mis tulevad ikka ja jälle uuesti. Igale hommikule järgneb (millalgi) õhtu, igale töönädalale nädalavahetus. Nii see mu elus oli. Nagu Aamen kirikus. Ma elasi nagu väike tubli hamster rattas.

Seda seepärast, et ma ei olnud juba ammu uskunud asjadesse, mida ma tegelikult elus saavutada võiks. Ei julgenud enam unistada. Uskusin, et elu võibki kulgeda nii – nõnda rahulikult nagu ta siis oli. Miks, ei tea.

Olgugi et mul pole veel täit selgust, mis minust edasi saab. Aga mul on vähemasti see tunne, et I could do absolutely anything. Ja et mu ümber on nii head inimesed. Ma ei ole end oma väikeses elus nii õnnelikuna tundnud kui praegu. Vanaks saada on ikka kuradi lahe!

Maistest asjadest, veel kolmapäevani saan Saareidülli siin nautida. Püüan võimalikult palju kirjutada, kuna pole kindel, kas enam inspiratsioon siit äraminnes peale tuleb. Miskipärast on nii, et Saaremaa on minu jaoks kõige inspireerivam keskkond. Vanemad kurdavad, et siin on nii vaikne ja igav – just see, mis mulle siinse puhul meeldib. Niimoodi rahulikult olles ja mõtiskledes tulevad mul alati kõige paremad ideed. Ja kuna praegu pole miskit üliolulist vaja teha ning millegi pärast muretseda (khmkhm, eriti), saan tegeleda asjadega, mis kauaks-kauaks soiku jäänud. Näiteks see siin.

Igatahes tundub, et kirjutamiseks on mul endiselt kõige viljakam aeg kell öö – kas nii see jääbki olema? Kui jah, siis on oodata korralikku ööpäevarežiimi peapealepöördumist. Nagu esimene nädal, kui mul puhkus algas – esimesel päris vabal päeval, kui Tallinnast tagasi olin jõudnud, suutsin alles kell neli hommikul magama minna. Ja sealt edasi umbes samamoodi ja nii nädal aega jutti. Mitte midagi tehes. No regrets.

Aga lõppu üks lubadus – blogida vähemalt kord nädalas. Deal.

A thousand years

Tuli peale selline kummaline tunne, et peaks midagi kirjutama. Nii palju on toimunud. Justkui oleks vaja, et see etapp kuidagi meeles püsiks. Iga hea, iga halb.

Ma ei ole kunagi sellesse New Year, New Me asjasse väga uskunud. Kuigi, jah, uus aasta on alati hea põhjus uute asjadega alustamiseks, elule uue hingamise andmiseks jne. Mäletan, olen korduvalt siia kirjutanud aastakokkuvõtetesse, et “vaatamata raskele aasta algusele oli päris hea aasta”. Nojah. Südatalved on mu jaoks viimastel aastatel tõesti rasked olnud. Aga sel aastal on teisiti. See aasta on alanud nii hirmus hästi, et hästi ei suuda isegi uskuda. Hirm & segadus käivad ka lainetena peal, ent püüan tegutseda, et mitte nende küüsi langeda ja head blokeerida. Aga miks hirm & segadus?

Lähen ajas natuke tagasi. Kevad 2017. Karjäärialased muudatused: astusin sammu, millega olin ammu flirtinud – läksin tööl kliendipoolelt raamatupidamisse. Teadsin, et pean selle sammu ükshetk astuma. Nägema elu teiselpool ning ka selleks, et kui kunagi tahan F-st ära tulla. Tagantjärele mõeldes – ma ju teadsin, et see juhtub, aga iialgi ei oleks uskunud, et nii.

Suvi 2017. Tõusud & mõõnad. Ühest küljest olin aru saanud, et see töö pole mulle, teisalt vahetasin natuke valdkonda ja olin jälle rahul. Aga töö ei sujunud sellegipoolest. Kõik kiskus üha rohkem kiiva, tiimis vahetusid inimesed ja pingeid oli palju.

Sügis 2017. Pinged, suur šokk, SD. Mind ei ole never ever niimoodi alandatud. Ma ei ole iialgi tundnud end nii tühisena. Oli hetki, mil mul oli tunne, et sealt edasi ei lähegi mitte midagi. Ma teadsin, mida tegema pean, ent ei julgenud. Veel.

SD 2017. Ühel hetkel küsiti mult, kas tean kedagi, kes natuke tahaks aidata SD PR asjadega. Küsisin, kui palju. Ja pakkusin ennast. Best. otsus. ever. Without SD I’d be lost. Raske on sõnadesse panna, kui äge kogemus see oli. Kui palju see mu elus muutis. Või oleks õigem öelda – kõik? SD andis mulle tagasi eneseusu, et võin oma unistuste poole püüelda, kui mul vaid julgust on.

Kõigele heale järgnes veel üks suur šokk, millel ma enam kuhugi areneda ei lasknud – viimane tõuge, et lahkumisavaldus esitada. Best feeling ever. Ehkki teadmatust oli rohkem kui midagi muud, olin rahul. Kuid teadsin, et ükski asi ei saa juhtuda, kui ma vanast lahti ei lase. Olin õigupoolest juba õige mitu aega ju muutusi otsinud, ent päevatöö kõrvalt ei olnud aega. Liiatigi siis SD+põhitöö kõrvalt, mil päris reaalselt argipäevadel ei olnud mitte ühtki vaba tundi päevas peale uneaja (tegelikult oli, kui selle aja suurte süümekatega võtsin).

Kui ma poleks vanast lahti lasknud, küllap oleks ma ikka veel hamster samas vanas rattas. Ühte jalga lonkamas. Või isegi mõlemat. Ent ma võtsin selle hulljulguse ning aasta viimasel tööpäeval oli minu viimane tööpäev F-s.

Aastavahetuse veetsin Tallinnas armsate sõpradega, kellest enamik ongi sinna viimaste aastate jooksul kolinud. Kui nüüd veel S läheb poole ja A Maltale, mis ma siis veel pihta hakkan, ei tea. Aga mida ma üldse praegu tean.

Igatahes, tänasel päeval on mul mõned mõtted ja projektid, millega tegelen. Otsin endiselt veel kindlusallikat, mis üüri ja muud asjad maksaks, aga väga paanikas veel pole. Ma olen ikka uskunud, et liiga pingsalt  ei ole vaja otsida, siis ei leia mitte midagi. Kehtib iga eluvaldkonna puhul. Küll universum mängib kõik nii välja nagu peab. Ma teen tööd, näen vaeva, tegutsen, suhtlen, aga lõplik valik peab jääma universumile, kes õiged asjad läbi õigete juhuste minuni toob.

Nii ma siis ootan ja kulgen. Hetkel puhkan ja taastan jõuvarusid Saaremaal. Möödunud nädalal asjatasin mõned päevad Tallinnas ja uuel nädalal lähme Silluga Stocki kruiisile. Veebruaris sõidan Maltale puhkama.

Unistused täitugu!

New rules

Ma ei ole ammu nii tiege olnud kui täna pärast järjekordset sõidutundi, pärast mida ma tegelikult oleksin pidanud paremini sõita oskama. Aga päris oskangi! Mul on selline naljakas tunne, et ma hoopis sõidan iga korraga üha kehvemini ja mida rohkem aega essast sõidutunnist möödub, seda kehvemini ma sõidan. Päriselt ka! Ok, võibolla on see liialdus. Aga kui, siis ainult natuke!
Lahkusin sõidutunnist mõttega kuidas ma lähen koju, mismoodi ja millal ma järgmise sõidutunni tühistan ja enam kunagi näole ei anna. Korraks mõtlesin, et aga pagan, ma olen nii palju maksnud juba!!! Aga isegi see mõte ei morjendanud eriti. Lihtsalt ei taha ja oska ja ei saagiii oskama. Siis meenus, et isegi mu emal on load. Ja preili lasteaiakaaslasel (ok, selle mõte peale tuli mu ema küll kunagi, et vaata, isegi K-sugusel hajameelsel on load).

Aga miks mul siis nii paganama raske peab olema? Kurtsin sõpradele ja igaühel olid omad lood kuidas neil KA oli raske, aga sellele vaatamata näe, load käes. Nüüd ma vist siis jõudsingi jälle järeldusele, et – cliché alert – kellel poleks raske. Igaüks peab oma õppima oma raskustest üle saama. Issand jumal halasta, ma ei oska seda kuidagi teisiti öelda, et see ei kõlaks nagu tsitaat 12. klassi lõpukirjandist.

Aga ma ju tegelikult tean, et pärast iga mõõna tuleb tõus ja teinekord täiesti ootamatult hea tõus. Tööl ju just oli samamoodi – just siis, kui ma olin valmis alla andma ja kõigest loobuma (ühel õhtul patja nuttes), võtsid asjad megacooli pöörde.