New rules

Ma ei ole ammu nii tiege olnud kui täna pärast järjekordset sõidutundi, pärast mida ma tegelikult oleksin pidanud paremini sõita oskama. Aga päris oskangi! Mul on selline naljakas tunne, et ma hoopis sõidan iga korraga üha kehvemini ja mida rohkem aega essast sõidutunnist möödub, seda kehvemini ma sõidan. Päriselt ka! Ok, võibolla on see liialdus. Aga kui, siis ainult natuke!
Lahkusin sõidutunnist mõttega kuidas ma lähen koju, mismoodi ja millal ma järgmise sõidutunni tühistan ja enam kunagi näole ei anna. Korraks mõtlesin, et aga pagan, ma olen nii palju maksnud juba!!! Aga isegi see mõte ei morjendanud eriti. Lihtsalt ei taha ja oska ja ei saagiii oskama. Siis meenus, et isegi mu emal on load. Ja preili lasteaiakaaslasel (ok, selle mõte peale tuli mu ema küll kunagi, et vaata, isegi K-sugusel hajameelsel on load).

Aga miks mul siis nii paganama raske peab olema? Kurtsin sõpradele ja igaühel olid omad lood kuidas neil KA oli raske, aga sellele vaatamata näe, load käes. Nüüd ma vist siis jõudsingi jälle järeldusele, et – cliché alert – kellel poleks raske. Igaüks peab oma õppima oma raskustest üle saama. Issand jumal halasta, ma ei oska seda kuidagi teisiti öelda, et see ei kõlaks nagu tsitaat 12. klassi lõpukirjandist.

Aga ma ju tegelikult tean, et pärast iga mõõna tuleb tõus ja teinekord täiesti ootamatult hea tõus. Tööl ju just oli samamoodi – just siis, kui ma olin valmis alla andma ja kõigest loobuma (ühel õhtul patja nuttes), võtsid asjad megacooli pöörde.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s