Vaikust murdes

Viimasel ajal on pilk olnud suunatud minu enda sisse. Olen lõpuks jõudnud pea kõige suhtes arusaamale, et peaasi et ma ise rahul olen, suva mis need teised arvavad. Jah, ma olen terve elu nii mõelnud ja mõtlevad paljud teisedki. Jah, ka aru saanud, paljud teised ju saavad ka. Sest nii on ju õige. Aga ma ei mäleta, et ma oleks seda nii päriselt ka tundnud. Kõige suhtes, mida ma teen, küsin endalt: kas see teeb m i n d õnnelikuks? Päriselt ka?

Muidugi, jah, teatud olukordades on targem ka teiste tunnetega arvestada ja enda soovid kuupeale saata. Päris vastutustundetult ma ka endal käituda ei luba, kuigi nii mõnegi asja suhtes olen lähiringilt nõu saanud, et teatud tingimustel on kõik ok. Aga ka minul on vist mingid omad põhimõtted, üle mille ma ei astu, tehku see mulle kuitahes palju meelehärmi. Nii lihtsalt on.

See kõik on muutnud mind umbes 7560 korda emotsionaalsemaks – elan kõike palju raskemalt üle ja võtan paljusid asju, millest varem suutsin mööda vaadata, südamesse. Aga õnneks ainult hetkeks. Mõistus saab ikkagi aru, et pole vaja emotsioneeruda. Noh, näiteks oli mul eile tööl üks deadline, mille jaoks ma olin kõigepealt mitu kuud põdenud, siis mitu nädalat kurtnud ja siis lõpuks mitu päeva ja ööd tööd teinud. Ja siis selgus, et ah, lükkame selle asja nädalakese edasi, pole kiiret. Hurrraaaa! Muidugi ma sain suhteliselt kohe aru, et nii ongi mõistlik. Ja seda siia kirjutades saan veel rohkem aru, et  ma ise olin laisk lohe, et kohe sellega ei tegelenud ehk kolm kuud tagasi.

Muidugi, jah, mul oli sadaviiskend muud asja teha, sest ma ju vahetasin ametiposti aprilli alguses. Aprill oli ka tervisekuu, mis tähendab, et toimetamist oli küll ja enamgi veel. Korraldasi nii üritusi kui ka tegin teoks hullumeelse mõtte kõiki üritusi ettevõtte intranetis nii sõnas kui pildis kajastada. Esialgne plaan oli kord nädalas, ent reaalsus kujunes nii, et seadsin endale eesmärgiks sama päeva õhtuks või järgmise hommikuks lugu üles saada. Kuu lõpus läks sellega veidi lappama, aga kokkuvõtteks võib öelda, et mission accomplished! Great success! Ma olen väga rahul.

Aga ma ei tea, kas need on mingid vabandused üldse. Ma ei tea, kui palju ma peaksin jaksama ja kas ma võin mingeid vabandusi tuua. Ma ei tea, kas ma olen enda suhtes õiglane. Aga seda ei oska öelda kahjuks mitte keegi peale minu enda. Õnneks või kahjuks. Muidugi, ega neid targutajaid ja samas ka asjaliku nõu andjaid ikka leidub, aga minu asi on enda jaoks kusagilt vahepealt tõde leida.

Vahepeal mulle tundub, et ma teen liiga vähe. Siis jälle et liiga palju. Aga ma ei lase endal murduda, ükskõik mis hinna eest. Sest suuremas perspektiivis on kõik väga lahe. Ja varsti on puhkus. Tulevik tundub ka helge, vähemasti mõtteid selleks on palju. Tagantjärgi on tööasjadele väga kift vaadata – niinii palju on muutunud ja toimunud ja nii palju olen saanud võimalusi arenguks, mis mind täiesti uute huvideni on viinud. Vot nii!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s