Teisipäevased uitmõtted

Ma ei ole täpselt nii kaua bloginud, et ma ise juba jõudsin arvata hakata, et ma vist ei blogi enam kunagi. Tõstke käsi, kes sama arvas.

Kell on täpselt nii palju, et oleks viimane aeg voodi suunas vaatama hakata, sest viimaste hommikute tendents on olnud rämeda sissemagamise suunas. Täna ärkasin ma täpselt nii hilja, et parajalt kiireid liigutusi hommikul teha tuli. Ma küll ei pea punkt kellapealt tööl olema, aga kui sa ikka oled endale lubanud, et nüüd hakkad tubliks, siis on natuke piinlik ikka küll. Vähemalt iseenda ees. I. küll lohutas, et pole hullu, aga see ei leevendanud sissemagamisest tingitud frustratsiooni. Ja seda, et ma ei suutnud isegi meenutada, kuidas ja miks ma oma viis äratust kinni panna suutsin. Ja miks ma ei teinud eile tänaseks smuutit.

Sestap on homsed eesmärgid a) ei maga sisse; b) ärkan vara; c) lähen jalgsi tööle. Natuke pikema perspektiivi eesmärgiks on ka d) jään ellu. Hästi palju jalgsi käima olen ma hakanud viimasel ajal täpselt sellepärast, et on aprill. Ja see tähendab seda, et meil on tööl tervisekuu. Sel aastal olen kaasatud ka korraldustiimi ja lisaks ühe ürituse korraldamisele vastutan kogu festivali (jah, me nimetasime selle festivaliks, jah, ma saan jälle festivali korraldada!!!!) kommunikatsiooni eest. See eeldab mult.. palju tööd, hurraa. Täna hommikul jõudsin juba iseenda organiseerimatuse peale närvi minna, et mul korraliku kommunikatsiooniplaanigi valmis pole ja mismoodi  ma teen seda ja mismoodi teist. Oeh. Õnneks paanika vaibus ja esimene ürituski sai tehtud ning kajastatud ettevõtte siseveebi. Nendega on üldse nii, et mu plaan esialgu oligi, et ah, kord nädalas, nädala lõpus kokkuvõtted, aga hetkel tundub, et suudan anda endast siiski parima ehk juba samal päeval miskit valmis saada. Eks näis, kuidas edasi läheb.

Selle kõige kõrvalt alustasin ma eilesest tööl uues tiimis ja olen nüüd raamatupidaja ja see ei ole nali ja see on kuradi põnev. Humanitaarist raamatupidaja – kui naljakalt see kõab, palun öelge? Ma ei tea enam ise ka, misasja mu süda ja mõistus korraga tahavad, aga sellega on hästi keerulised lood praegu, millel pikemalt peatuda ei taha isegi juba seepärast, et ma ei taha sellele ise mõelda.

Tore on mõelda, et kevad on vaikselt käes, varsti on suvi, elu on lill – kõik on ilusti jälle rööpasse jooksnud ja tulevik tundub helge. Viimasel ajal on nii palju ahhetama panevaid asju juhtununud. Mul on vaikselt tõesti tunne, et see karma-usk on tõesti päris. Ehk tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks. Ja seda nii inimeste kui mitte-inimeste kui asjade-olukordade puhul. Käitu nii, nagu sa sooviks, et sinu suhtes käitutaks. Ja nii edasi ja nii tagasi. Ja kui karma on plussis, siis on kõik ülejäänud asjad ka hästi. Ja nii lihtne see ongi!

Päris lõppu üks lugulaul Dillonilt, keda mul sel reedel laivis näha õnnestub. Wait, what?! Is this a real life?
Sel aastal on üleüldse tunne, et paljud muusikaunistused täituvad – suvel Kasabian, sügisel Fink. :’)

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s