Ilus & valus 2016

2016 on olnud rääkimise ja asjade väljaütlemise aasta, kui nüüd nii robustselt öelda. Ma olen hakanud palju rohkem inimestele ütlema seda, mida ma mõtlen. Näiteks sellest, mida nad teevad. Okei, kriitikat mulle endiselt ei meeldi inimestele väljendada, kuigi ka selle vajadust on tulnud ettte. Aga eelkõige häid asju. Sest – kunagi ei tea, millal on võib liiga hilja. Ühel hetkel kas pole enam neid või mind ennast. Kunagi, mitte kunagi ei tea, milline hetk võib jääda viimaseks.

2016 on olnud õpetlik. Kahjuks tihtipeale üsna valusalt. Aga õnneks ka natuke vähem valusalt. See aasta on viinud kokku mind inimestega, kes on õpetanud mind olema veel rohkem ja veel sügavamalt aus. Ja mitte ainult sellest küljest, et ma ütleks, mida tegelikult, päriselt mõtlen, vaid just selles samas mõttes, millest eelnevas lõigus kirjutasin. Ma olen hakanud veel rohkem tundma, et ma väga tahan inimestele öelda, kui nad on ilusad ja head olnud. Veel enam et ma tean, et neile meeldib seda kuulda.

2016 on õpetanud uuesti elama. Kõike. Uuuesti nullist. Sellega seoses vaatasin ma just oma bloginime – preili hunt kriimsilm – ja jõudsin järeldusele, et see ajajärk on möödas. Ilmselt on see ühe viisaastaku lõpp. Üleminekuperiood. Uue algus.

Veel mõned kuud tagasi veidi kurvastasin selle üle, et mul töö kõrvalt enam mingeid muid projekte pole, a ju siis järelikult oli tööl igav. Nüüd on töö osas nii palju muutunud, et ma isegi ei suuda mõelda sellele, et ma õhtul pärast tööpäeva midagi muud asjalikku tegema peaks. Kunagi, võibolla, aga hetkel mitte. Ma olen endale nii palju põnevaid tööülesandeid luua suutnud… ja veel rohkem õnnelik olen ma selle üle, et need on nii hästi vastu võetud. Suurem osa ajast on elu ja töö seal üks suur harmoonia. Nii inspireerivad, toetavad ja ausad inimesed. Mõni ime siis, et ma hirmus rahul olen.

Võibolla on tööl asjad hästi just sellepärast, et ma olen õppinud seal rahulikumalt võtma. Vahest olen ma aru saanud, et stress ja pinge edasi ei vii ja oma tervist mina karjääriredelil hõljumiseks rikkuda ei soovi. Iga asi tuleb omal ajal või natuke hiljem. Üldjoontes ma eriti ei muretse asjade pärast. On hetki, kus ma tunnen, et seisan paigal ja äkki isegi loobun oma unistusest? Aga millest ma tegelikult, päriselt unistanud üldse olen? Mul oli paar kuud tagasi võimalus teha teoks üks ammune tööalane unistus, ent õnneks sain ma aru, et see ei ole mu unistus enam täna, siin ja praegu.

2016 on toonud mu ellu uusi põnevaid inimesi ja hoidnud vanu häid. Keda lähemal, keda kaugemal. Aga kõige selle üle olen ma hirmus õnnelik.

2016 tõi palju eneseuksu. Üha rohkem olen ma suutnud iseendale antud lubadusi pidada, üha rohkem end ületada. Seda kõike ilmselt täpselt seepärast, millest ma alustasin ja millega ma ka selle postituse lõpetan.

2016 tõi palju ilusaid hetki, sündmuseid, üritusi. Palju, palju, palju ilusaid hetki. Reise. Itaalia, suvised järvetripid, Riia…

Aga ilmselt jääb 2016 teine pool siiski meelde kui senise elu kõige raskem aeg. Kahjuks.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s