Kas ja kuidas ja miks

Naljakas. Vaikselt hiilib ligi tõdemus, et pole mitte oluline, mida ma oma eluga peale hakata tahan (või olen hakanud), vaid see, kuidas ma selles elus elada tahan. Pealtnäha justnagu samatähenduslikud, aga sisult nagu siga ja kägu.

Praegu üritan lihtsalt kuidagi päevast päeva elada ja kuidagi suverütmist sügisesse tiksuda. Selleks on mul täiesti uus päevarežiim, mis näeb ette äratust enne kukke ja koitu (ok tegelikult mitte nii hullusti) – kell 6. Tööle laekun kella 7ks. Ja juba hiljemalt poole neljaks pärastlõunal peaks toimetused tehtud olema.

Selle foonil püüan rohkem asju teha iseendale. Rohkem mõelda, kas ja kuidas ma olen nende asjade keskel õnnelik, rahul, kas mul on piisavalt väljakutseid. Kas ma arenen, kasvan, õpin. See on kõige olulisem.
Ja see on taaskord üks kild ühes suures inspireerumisprotsessis. Ma tunnen, justnagu oleks mu silmad üle aastate jälle avanenud ja ma käin ringi ja muudkui leian enda jaoks uusi olulisi mõtteid, tõdesid ja inimesi. See on nii äraütlemata põnev!

Ma tahan veel rääkida oma suhtest ning teineteise taasleidmisest spordiga, aga kell on täna kuidagi palju saanud. Ja pealegi alustasin ma oma nädalat hirmus laisalt ja selllele otsest vettpidavat vabandust ei olegi, kui et lihtsalt laiskus oli peal. Peale selle, et suutsin end kell 6 maast lahti saada mul suuri saavutusi ette näidata polegi. Aga ju siis kaalus rõõm pakujalgsusest ülesaamisest kõik muu täna üles (endiselt – ei vabanda välja!).

A mis veel – otstsin täna üle saja aasta paberlehe ja oh imet, lugesin ka kaanest kaaneni läbi. Veel rohkem pani mind imestama see, et ma spordiosa essana läbi lugesin (okei, teatavate mööndustega, but still!). Mind pani veidi imestama taas, kuivõrd kriitiline ajakirjandus on. Ja kuivõrd… pooli võttev. Aga nagu me ühe suurkuju loengutes õppisime – see kõik on teooria ja ideaal, mida keegi praktikas ei tunnista. Aga kahju sellegipoolest, kuidas eksimusi kotitakse! Ma üldse ei arva, et peaks feilimist takka kiitma või poputama/lohutama, aga ühe vea kallal lõputult tümitada ja konkurenti ülistada on ka tobe.

Sellest jääb mulje, et ühiskonnal tõepoolest puudub võime andestada. On seda nähtud küll ja enamgi. Kedagi ei huvita põhjused. Kedagi ei huvita ka see, et miskit esmakordselt tehes ongi mõningane feil kerge tulema (ega hüüa tulles). Aga kas sellepärast peab jätma tegemata, kui puudub 100%-line veendumus, et asjaga hakkama saadakse? Kuigi ausõna, ei imestaks, kui keegi jätaks, sest häbi feilides on pärast sajakordne.

Ma olen ise ka ajakirjanikuna töötanud mõnda üürikest aega oma elust ja olen vandunud, et never again. Aga sellistel hetkedel tekib ikkagi tundmus, et tahaks paremini teha. Muidugi ma ilmselt idealiseerin ja ükski toimetus ei laseks mul teha nii nagu mina, va maailmapäästja, tahan. Aga unistada on ju ikka tore!

Huh, sain välja elatud, nüüd võib rahus magama minna.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s