New rules

Ma ei ole ammu nii tiege olnud kui täna pärast järjekordset sõidutundi, pärast mida ma tegelikult oleksin pidanud paremini sõita oskama. Aga päris oskangi! Mul on selline naljakas tunne, et ma hoopis sõidan iga korraga üha kehvemini ja mida rohkem aega essast sõidutunnist möödub, seda kehvemini ma sõidan. Päriselt ka! Ok, võibolla on see liialdus. Aga kui, siis ainult natuke!
Lahkusin sõidutunnist mõttega kuidas ma lähen koju, mismoodi ja millal ma järgmise sõidutunni tühistan ja enam kunagi näole ei anna. Korraks mõtlesin, et aga pagan, ma olen nii palju maksnud juba!!! Aga isegi see mõte ei morjendanud eriti. Lihtsalt ei taha ja oska ja ei saagiii oskama. Siis meenus, et isegi mu emal on load. Ja preili lasteaiakaaslasel (ok, selle mõte peale tuli mu ema küll kunagi, et vaata, isegi K-sugusel hajameelsel on load).

Aga miks mul siis nii paganama raske peab olema? Kurtsin sõpradele ja igaühel olid omad lood kuidas neil KA oli raske, aga sellele vaatamata näe, load käes. Nüüd ma vist siis jõudsingi jälle järeldusele, et – cliché alert – kellel poleks raske. Igaüks peab oma õppima oma raskustest üle saama. Issand jumal halasta, ma ei oska seda kuidagi teisiti öelda, et see ei kõlaks nagu tsitaat 12. klassi lõpukirjandist.

Aga ma ju tegelikult tean, et pärast iga mõõna tuleb tõus ja teinekord täiesti ootamatult hea tõus. Tööl ju just oli samamoodi – just siis, kui ma olin valmis alla andma ja kõigest loobuma (ühel õhtul patja nuttes), võtsid asjad megacooli pöörde.

 

Vaikust murdes

Viimasel ajal on pilk olnud suunatud minu enda sisse. Olen lõpuks jõudnud pea kõige suhtes arusaamale, et peaasi et ma ise rahul olen, suva mis need teised arvavad. Jah, ma olen terve elu nii mõelnud ja mõtlevad paljud teisedki. Jah, ka aru saanud, paljud teised ju saavad ka. Sest nii on ju õige. Aga ma ei mäleta, et ma oleks seda nii päriselt ka tundnud. Kõige suhtes, mida ma teen, küsin endalt: kas see teeb m i n d õnnelikuks? Päriselt ka?

Muidugi, jah, teatud olukordades on targem ka teiste tunnetega arvestada ja enda soovid kuupeale saata. Päris vastutustundetult ma ka endal käituda ei luba, kuigi nii mõnegi asja suhtes olen lähiringilt nõu saanud, et teatud tingimustel on kõik ok. Aga ka minul on vist mingid omad põhimõtted, üle mille ma ei astu, tehku see mulle kuitahes palju meelehärmi. Nii lihtsalt on.

See kõik on muutnud mind umbes 7560 korda emotsionaalsemaks – elan kõike palju raskemalt üle ja võtan paljusid asju, millest varem suutsin mööda vaadata, südamesse. Aga õnneks ainult hetkeks. Mõistus saab ikkagi aru, et pole vaja emotsioneeruda. Noh, näiteks oli mul eile tööl üks deadline, mille jaoks ma olin kõigepealt mitu kuud põdenud, siis mitu nädalat kurtnud ja siis lõpuks mitu päeva ja ööd tööd teinud. Ja siis selgus, et ah, lükkame selle asja nädalakese edasi, pole kiiret. Hurrraaaa! Muidugi ma sain suhteliselt kohe aru, et nii ongi mõistlik. Ja seda siia kirjutades saan veel rohkem aru, et  ma ise olin laisk lohe, et kohe sellega ei tegelenud ehk kolm kuud tagasi.

Muidugi, jah, mul oli sadaviiskend muud asja teha, sest ma ju vahetasin ametiposti aprilli alguses. Aprill oli ka tervisekuu, mis tähendab, et toimetamist oli küll ja enamgi veel. Korraldasi nii üritusi kui ka tegin teoks hullumeelse mõtte kõiki üritusi ettevõtte intranetis nii sõnas kui pildis kajastada. Esialgne plaan oli kord nädalas, ent reaalsus kujunes nii, et seadsin endale eesmärgiks sama päeva õhtuks või järgmise hommikuks lugu üles saada. Kuu lõpus läks sellega veidi lappama, aga kokkuvõtteks võib öelda, et mission accomplished! Great success! Ma olen väga rahul.

Aga ma ei tea, kas need on mingid vabandused üldse. Ma ei tea, kui palju ma peaksin jaksama ja kas ma võin mingeid vabandusi tuua. Ma ei tea, kas ma olen enda suhtes õiglane. Aga seda ei oska öelda kahjuks mitte keegi peale minu enda. Õnneks või kahjuks. Muidugi, ega neid targutajaid ja samas ka asjaliku nõu andjaid ikka leidub, aga minu asi on enda jaoks kusagilt vahepealt tõde leida.

Vahepeal mulle tundub, et ma teen liiga vähe. Siis jälle et liiga palju. Aga ma ei lase endal murduda, ükskõik mis hinna eest. Sest suuremas perspektiivis on kõik väga lahe. Ja varsti on puhkus. Tulevik tundub ka helge, vähemasti mõtteid selleks on palju. Tagantjärgi on tööasjadele väga kift vaadata – niinii palju on muutunud ja toimunud ja nii palju olen saanud võimalusi arenguks, mis mind täiesti uute huvideni on viinud. Vot nii!

Teisipäevased uitmõtted

Ma ei ole täpselt nii kaua bloginud, et ma ise juba jõudsin arvata hakata, et ma vist ei blogi enam kunagi. Tõstke käsi, kes sama arvas.

Kell on täpselt nii palju, et oleks viimane aeg voodi suunas vaatama hakata, sest viimaste hommikute tendents on olnud rämeda sissemagamise suunas. Täna ärkasin ma täpselt nii hilja, et parajalt kiireid liigutusi hommikul teha tuli. Ma küll ei pea punkt kellapealt tööl olema, aga kui sa ikka oled endale lubanud, et nüüd hakkad tubliks, siis on natuke piinlik ikka küll. Vähemalt iseenda ees. I. küll lohutas, et pole hullu, aga see ei leevendanud sissemagamisest tingitud frustratsiooni. Ja seda, et ma ei suutnud isegi meenutada, kuidas ja miks ma oma viis äratust kinni panna suutsin. Ja miks ma ei teinud eile tänaseks smuutit.

Sestap on homsed eesmärgid a) ei maga sisse; b) ärkan vara; c) lähen jalgsi tööle. Natuke pikema perspektiivi eesmärgiks on ka d) jään ellu. Hästi palju jalgsi käima olen ma hakanud viimasel ajal täpselt sellepärast, et on aprill. Ja see tähendab seda, et meil on tööl tervisekuu. Sel aastal olen kaasatud ka korraldustiimi ja lisaks ühe ürituse korraldamisele vastutan kogu festivali (jah, me nimetasime selle festivaliks, jah, ma saan jälle festivali korraldada!!!!) kommunikatsiooni eest. See eeldab mult.. palju tööd, hurraa. Täna hommikul jõudsin juba iseenda organiseerimatuse peale närvi minna, et mul korraliku kommunikatsiooniplaanigi valmis pole ja mismoodi  ma teen seda ja mismoodi teist. Oeh. Õnneks paanika vaibus ja esimene ürituski sai tehtud ning kajastatud ettevõtte siseveebi. Nendega on üldse nii, et mu plaan esialgu oligi, et ah, kord nädalas, nädala lõpus kokkuvõtted, aga hetkel tundub, et suudan anda endast siiski parima ehk juba samal päeval miskit valmis saada. Eks näis, kuidas edasi läheb.

Selle kõige kõrvalt alustasin ma eilesest tööl uues tiimis ja olen nüüd raamatupidaja ja see ei ole nali ja see on kuradi põnev. Humanitaarist raamatupidaja – kui naljakalt see kõab, palun öelge? Ma ei tea enam ise ka, misasja mu süda ja mõistus korraga tahavad, aga sellega on hästi keerulised lood praegu, millel pikemalt peatuda ei taha isegi juba seepärast, et ma ei taha sellele ise mõelda.

Tore on mõelda, et kevad on vaikselt käes, varsti on suvi, elu on lill – kõik on ilusti jälle rööpasse jooksnud ja tulevik tundub helge. Viimasel ajal on nii palju ahhetama panevaid asju juhtununud. Mul on vaikselt tõesti tunne, et see karma-usk on tõesti päris. Ehk tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks. Ja seda nii inimeste kui mitte-inimeste kui asjade-olukordade puhul. Käitu nii, nagu sa sooviks, et sinu suhtes käitutaks. Ja nii edasi ja nii tagasi. Ja kui karma on plussis, siis on kõik ülejäänud asjad ka hästi. Ja nii lihtne see ongi!

Päris lõppu üks lugulaul Dillonilt, keda mul sel reedel laivis näha õnnestub. Wait, what?! Is this a real life?
Sel aastal on üleüldse tunne, et paljud muusikaunistused täituvad – suvel Kasabian, sügisel Fink. :’)

 

Naiivne töömesilane

Naiivitar minus arvas, et aasta lõpp ei saa kindlasti ülemäära kiire olema, sest mis ma siis nüüd rohkem teen kui eelnevatel aastatel. Ühtki üritust ju ei korralda, ühtki aasta kokkuvõtet kusagil tegema ei pea otseselt. Ometigi miskipärast on tööd uksest ja aknast muudkui tulema hakanud ning otsa ega äärt sel näha pole. Asjad on nii pööraseks kiskunud, et ma kardan, et mõnda detsembriks antud lubadust tuleb vist murda. Mu enda jaoks tähendab see muidugi kuidagi nagu natuke allaandmist, aga kui ma nüüd vaatan oma graafikule selgelt ja ausalt otsa, siis noh. Ka minu päevas on ainult 24 tundi ja viimasel ajal olen ma sellest kasutanud pea kõike (miinus 5-6 unetundi).

Tegelikult meeldib mulle mõelda, et ma kasutan endale antud päevi üpris mõistlikult. Eile oli mul näiteks puhkuse viimane päev ja kui mul oli plaanis korraks sõbranna kassi toitmas, korraks tööl koosolekul ja õhtul natuke kaugemal poes kui tavaliselt käia ning pärast seda vee jalad seinal kodus istuda, siis tegelikult jõudsin ma nende asjadega ühele poole alles kaunis õhtupoolikuks.

Täna oli juba aeg tööle naasta ja viga, mida ma püüan mitte enam teha – esimese tööpäeva õhtuks trenn panna. Vaatamata ülemuse sünnipäevalauas veedetud mõnusale tunnikesele olin ma kella neljaks juba nii sooda, et saatsin ühte kirja vist kolme erinevasse valesse kohta. Tiimikaaslane hakkas juba kella kolmest saati mind koju kupatama, aga trenni pärast tuli kella viieni pingutada. Ise hiljem mõtlesin, et tarkpea, oleks ju võinud kassi juures Ropkas lõunal ära käia, mul neid ületunde ju jagub. Homme püüangi asjad nii ajastada, et ma ei peaks kella üheksa õhtul veel pärast tiimiüritust Ropkasse rändama.

Pärast trenni koju loivates leidsin linnast Minioni. Heade mõtete linn Tartu : )

15327646_10210284528767105_616198989_n

Naiivitar minus mõtles veel, et kuidagi vähe jõulupidusid on sel aastal, aga tuleb tunnistada, et – jumal tänatud, et neid rohkem pole. Pärast selliseid tööpäevi ei viitsi ma küll kusagil ilus olla. Eks elu näitab, kas ma plaanitutelegi jõuan, kui asjad mu ühes töövaldkonnas kardetud kombel lappama lähevad.

Aga pea püsti ja ikka edasi!

Ilus & valus 2016

2016 on olnud rääkimise ja asjade väljaütlemise aasta, kui nüüd nii robustselt öelda. Ma olen hakanud palju rohkem inimestele ütlema seda, mida ma mõtlen. Näiteks sellest, mida nad teevad. Okei, kriitikat mulle endiselt ei meeldi inimestele väljendada, kuigi ka selle vajadust on tulnud ettte. Aga eelkõige häid asju. Sest – kunagi ei tea, millal on võib liiga hilja. Ühel hetkel kas pole enam neid või mind ennast. Kunagi, mitte kunagi ei tea, milline hetk võib jääda viimaseks.

2016 on olnud õpetlik. Kahjuks tihtipeale üsna valusalt. Aga õnneks ka natuke vähem valusalt. See aasta on viinud kokku mind inimestega, kes on õpetanud mind olema veel rohkem ja veel sügavamalt aus. Ja mitte ainult sellest küljest, et ma ütleks, mida tegelikult, päriselt mõtlen, vaid just selles samas mõttes, millest eelnevas lõigus kirjutasin. Ma olen hakanud veel rohkem tundma, et ma väga tahan inimestele öelda, kui nad on ilusad ja head olnud. Veel enam et ma tean, et neile meeldib seda kuulda.

2016 on õpetanud uuesti elama. Kõike. Uuuesti nullist. Sellega seoses vaatasin ma just oma bloginime – preili hunt kriimsilm – ja jõudsin järeldusele, et see ajajärk on möödas. Ilmselt on see ühe viisaastaku lõpp. Üleminekuperiood. Uue algus.

Veel mõned kuud tagasi veidi kurvastasin selle üle, et mul töö kõrvalt enam mingeid muid projekte pole, a ju siis järelikult oli tööl igav. Nüüd on töö osas nii palju muutunud, et ma isegi ei suuda mõelda sellele, et ma õhtul pärast tööpäeva midagi muud asjalikku tegema peaks. Kunagi, võibolla, aga hetkel mitte. Ma olen endale nii palju põnevaid tööülesandeid luua suutnud… ja veel rohkem õnnelik olen ma selle üle, et need on nii hästi vastu võetud. Suurem osa ajast on elu ja töö seal üks suur harmoonia. Nii inspireerivad, toetavad ja ausad inimesed. Mõni ime siis, et ma hirmus rahul olen.

Võibolla on tööl asjad hästi just sellepärast, et ma olen õppinud seal rahulikumalt võtma. Vahest olen ma aru saanud, et stress ja pinge edasi ei vii ja oma tervist mina karjääriredelil hõljumiseks rikkuda ei soovi. Iga asi tuleb omal ajal või natuke hiljem. Üldjoontes ma eriti ei muretse asjade pärast. On hetki, kus ma tunnen, et seisan paigal ja äkki isegi loobun oma unistusest? Aga millest ma tegelikult, päriselt unistanud üldse olen? Mul oli paar kuud tagasi võimalus teha teoks üks ammune tööalane unistus, ent õnneks sain ma aru, et see ei ole mu unistus enam täna, siin ja praegu.

2016 on toonud mu ellu uusi põnevaid inimesi ja hoidnud vanu häid. Keda lähemal, keda kaugemal. Aga kõige selle üle olen ma hirmus õnnelik.

2016 tõi palju eneseuksu. Üha rohkem olen ma suutnud iseendale antud lubadusi pidada, üha rohkem end ületada. Seda kõike ilmselt täpselt seepärast, millest ma alustasin ja millega ma ka selle postituse lõpetan.

2016 tõi palju ilusaid hetki, sündmuseid, üritusi. Palju, palju, palju ilusaid hetki. Reise. Itaalia, suvised järvetripid, Riia…

Aga ilmselt jääb 2016 teine pool siiski meelde kui senise elu kõige raskem aeg. Kahjuks.

Kas ja kuidas ja miks

Naljakas. Vaikselt hiilib ligi tõdemus, et pole mitte oluline, mida ma oma eluga peale hakata tahan (või olen hakanud), vaid see, kuidas ma selles elus elada tahan. Pealtnäha justnagu samatähenduslikud, aga sisult nagu siga ja kägu.

Praegu üritan lihtsalt kuidagi päevast päeva elada ja kuidagi suverütmist sügisesse tiksuda. Selleks on mul täiesti uus päevarežiim, mis näeb ette äratust enne kukke ja koitu (ok tegelikult mitte nii hullusti) – kell 6. Tööle laekun kella 7ks. Ja juba hiljemalt poole neljaks pärastlõunal peaks toimetused tehtud olema.

Selle foonil püüan rohkem asju teha iseendale. Rohkem mõelda, kas ja kuidas ma olen nende asjade keskel õnnelik, rahul, kas mul on piisavalt väljakutseid. Kas ma arenen, kasvan, õpin. See on kõige olulisem.
Ja see on taaskord üks kild ühes suures inspireerumisprotsessis. Ma tunnen, justnagu oleks mu silmad üle aastate jälle avanenud ja ma käin ringi ja muudkui leian enda jaoks uusi olulisi mõtteid, tõdesid ja inimesi. See on nii äraütlemata põnev!

Ma tahan veel rääkida oma suhtest ning teineteise taasleidmisest spordiga, aga kell on täna kuidagi palju saanud. Ja pealegi alustasin ma oma nädalat hirmus laisalt ja selllele otsest vettpidavat vabandust ei olegi, kui et lihtsalt laiskus oli peal. Peale selle, et suutsin end kell 6 maast lahti saada mul suuri saavutusi ette näidata polegi. Aga ju siis kaalus rõõm pakujalgsusest ülesaamisest kõik muu täna üles (endiselt – ei vabanda välja!).

A mis veel – otstsin täna üle saja aasta paberlehe ja oh imet, lugesin ka kaanest kaaneni läbi. Veel rohkem pani mind imestama see, et ma spordiosa essana läbi lugesin (okei, teatavate mööndustega, but still!). Mind pani veidi imestama taas, kuivõrd kriitiline ajakirjandus on. Ja kuivõrd… pooli võttev. Aga nagu me ühe suurkuju loengutes õppisime – see kõik on teooria ja ideaal, mida keegi praktikas ei tunnista. Aga kahju sellegipoolest, kuidas eksimusi kotitakse! Ma üldse ei arva, et peaks feilimist takka kiitma või poputama/lohutama, aga ühe vea kallal lõputult tümitada ja konkurenti ülistada on ka tobe.

Sellest jääb mulje, et ühiskonnal tõepoolest puudub võime andestada. On seda nähtud küll ja enamgi. Kedagi ei huvita põhjused. Kedagi ei huvita ka see, et miskit esmakordselt tehes ongi mõningane feil kerge tulema (ega hüüa tulles). Aga kas sellepärast peab jätma tegemata, kui puudub 100%-line veendumus, et asjaga hakkama saadakse? Kuigi ausõna, ei imestaks, kui keegi jätaks, sest häbi feilides on pärast sajakordne.

Ma olen ise ka ajakirjanikuna töötanud mõnda üürikest aega oma elust ja olen vandunud, et never again. Aga sellistel hetkedel tekib ikkagi tundmus, et tahaks paremini teha. Muidugi ma ilmselt idealiseerin ja ükski toimetus ei laseks mul teha nii nagu mina, va maailmapäästja, tahan. Aga unistada on ju ikka tore!

Huh, sain välja elatud, nüüd võib rahus magama minna.

Talk is cheap

Nonii-nonii. Puhkus on läbi ja argipäev hakkab nüüd vaikselt jälle paika loksuma. Niivõrd-kuivõrd. Mulle meeldib viimasel ajal hoopis see, et miskit uus, vabam rutiin on välja kujunemas. Kuna mõned töövälised tegevused sai vahepeal, raske ent õiglase südamega ära lõpetatud, siis on hingamisruumi kuidagi märksa rohkem. Mida on saatnud küll konstantne hirm, et agamismasiisnüüdteen. Mis nüüdseks küll natuke vaibuma hakkab ja tõepoolest mõtlen, et tšill. Vaatab, mis elu toob.

Päris loorberitele veel puhkama jäänud ei ole – SYMPOSIUM ikka tahab vaikselt korraldamist ja praeguseks oleme jõudnud täpselt niikaugele, et… halleluuja, kahe ja poole nädala pärast on pidu! Ma olen vaheldumisi paanikas ja tegutsemislainel. Aga ööpäevas on liiga vähe tunde  ma võiks end varem kui kella 9ks tööle vedada suuta. Sest kell üheksa tööle, vahele mõni majaväline koosolek/muud asjaajamised, kella 5ni veel tööd, kodu, olümpia (jah, see hullus tabas mind ka; jõudsin täna napilt Rasmus Mägi jooksu ajaks koju), õhtune jooks (üritan vaikset tagasi rajale saada), veel natuke tööd…

Nädalavahetus vist möödus esmakordselt selle kevad-suve jooksul Tartus paigalolles. Olid küll mitmed suurejoonelised plaanid, mille täiega ära sõnusin. Hakkasin juba viimase nädala jooksul rääkima, et mul on 3-4 valikut, aga raudselt ma tegelt ei tee mitte midagi. Nojah, peaaegu nii läkski. Aga oli seda ka vaja!

Ps, miskipärast vanasti sattusin siia kuidagi mitte just kõige parematel aegadel kirjutama, aga praegu tundub vastupidi olevat  – pärast edukat päeva, lootusrikkalt homsesse astudes tundub vaja olevat siia keksima tulla. Olgu siis nii, märk maas, oli hea päev!  Ja niipea kui ma olin selle lause lõpetanud sain halvad uudised üritusega seoses, mis selle tähe all tundub küll juba kergelt nagu üritus ehk luhtunud katse. Halleluuja! Aga närvi minna ei viitsi, alles sai puhkus läbi, närvis ei käinud.